Viimase kuu jooksul on palju räägitud hindadest. Nii kõnelesime ka meie neil teemadel eelmises numbris ja päris mööda ei vaata ka selles.
Näiteks võrdleme laia mõjuga elektri hinda teiste riikidega ja uurime selle edasist võimalikku käitumist. Samuti on selles Ärilehes pikem arutlus teemal, kas alati ikka on mõistlik eelistada kodumaist – tuleb välja, et teinekord on nii hinna kui ka keskkonna seisukohast kasulikum suhu pista hoopis välismaal toodetut. Mina katsun ikka kodumaist eelistada, aga mingit allergiat muu maailma vastu küll pole.
„Eelista kodumaist” loosungiga lehvitasid viimati agaralt meie piimatöötlejad. Siis, kui piimahind kukkus vägevalt rallima. Mõni aeg tagasi uurisin põhjalikumalt piima hinnatõusu tagamaad ja ka hindade varasemat käitumist. Selle hind on teatud kindla intervalliga iga mõne aasta tagant üles-alla karanud ja seda kiirema hooga kui muu kaup. Läbi aegade on piima hinnast suurema osa moodustanud toorpiim ja töötleja marginaal. Nii on see ka praegu. Kuid viimastest andmetest joonistub välja üks huvitav detail, mis seni on jäänud laiema tähelepanuta. Nimelt jaekaubanduse osatähtsuse muutus. Need meie armsad poed on hakanud aina rohkem manti võtma.
Võtame kõige lihtsama – 2,5% kilepiima. Näiteks 2006. aastal oli selles jaemarginaali osa 2,7 protsenti. Aasta edasi umbes sama. Aga siis läks asi käest ära – 2009. aasta juulis oli jaemarginaal juba 13,8 protsenti ning selle aasta suvel koguni 19,2 protsenti. See on ikka päris palju firmadelt, kes tootele olulist lisaväärtust juurde ei anna. Maksutõusud ei ole olulist mõju avaldanud.
Konjunktuuriinstituut on välja arvutanud, et toorpiima hinna kümneprotsendise tõusu tõttu kallinevad piimatooted kaupluses keskmiselt 3,7%. Kui aga piimasektori ja jaekaubandusettevõtete palgad suurenevad aastas 10%, siis sellega kaasneb toorpiima hinna 2,5% tõus ja piimatoodete keskmise jaehinna 2,2% tõus. Energia 10% kallinemise mõju toorpiima kokkuostuhinnale, piimatööstuse ja jaekaubanduse piimatoodete hinnale jääb alla 1%.
