Vene majandusvaatleja: sanktsioonid ei vii kohese kollapsini, aga lähevad kalliks maksma
Forbes Russia majandusvaatleja Boriss Grozovski kirjutab, et kuni augusti alguseni võis Venemaa sanktsioonidesse rahulikult suhtuda: koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Edaspidi pole aga enam nii lõbus.
On mõningad suunad, mis on Vene eliidi jaoks väga valusad, kirjutab Grozovski. Kahe aastakümnega pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa majandus tihedalt maailmamajandusega lõimunud: iga-aastane väliskaubanduskäive (eksport+import) moodustab umbes 40 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Igasugune löök ekspordi pihta on Venemaa majanduse jaoks äärmiselt valus, kirjutab Grozovski uues internetiajakirjas Spektr.
Vene riigil pole erinevalt USA-st või Euroopa Liidust välisvõlaga probleeme. Eraettevõtjatel, kes refinantseerimiskanalitest ära lõigatakse, tekib aga Grozovski sõnul raskusi.
Venemaa sõltub välismaailmast aga tehnoloogiliselt. Eksportides toorainet, toob riik sisse mitte ainult valmistoodangut, vaid ka tehnoloogiat ja tootmisliine, mis on vajalikud kõige erinevamates majandusharudes.
Riik, mis on lülitatud ülemaailmsesse kauba-, teenuste, ideede ja inimeste vahetusse, ei saa oma partnerite sanktsioonide suhtes immuunne olla. Eksporditavate kaupade ostmisest keeldumine, tähtsa tehnoloogia impordikeeld, krediitide andmisest keeldumine, välismaal asuva vara arestimine, välisviisade saamise keerulisemaks muutumine võivad kõik osutuda väga tuntavateks, kirjutab Grozovski. Ja võib ainult ette kujutada Vene pankade või üleüldse venemaalaste väljalülitamist rahvusvahelistest kaardimaksesüsteemidest.
Ühed sanktsioonid töötavad Grozovski sõnul kiiresti (embargo), teised aeglaselt. Alati kahjustavad need ka kehtestajat. Seetõttu peavad Kremli poliitikat Ukraina suhtes mõjutada püüdvad lääneriigid arvestama sellega, et neil tuleb maksta.
Miks peaksid Vene gaasi ostjad talvel külmetama, kui isegi Ukraina jätkab Vene gaasi ostmist? Miks peaksid Saksa masinate ja seadmete tootjad loobuma tulusatest tehingutest Venemaal? USA ja Euroopa nafta- ja gaasifirmadel on Vene Gazpromi ja Rosneftiga väga perspektiivsed ja kapitalimahukad ühisprojektid. Suurbritannial, Hispaanial, Prantsusmaal, Soomel, Lätil ja teistel on vaja Vene kinnisvaraostjate miljardeid. Praha, Londoni ja Pariisi jaoks ei ole Vene turistide raha üleliigne. Ning lõpuks on riiklikud Gazprom, Rosneft ja Venemaa Raudteed ning Vene oligarhide firmad maailma suurimate pankade ja investeerimisfirmade kõige soovitumad kliendid.
Grozovski sõnul on just see põhjus, miks lääneriikide juhid tegid aprillist kuni juunini nii palju sõnu sanktsioonidest ja Venemaa halvast käitumisest, aga tegusid peaaegu ei olnud.
Venemaa juhtkond arvas, et Krimm unustatakse nagu kuue aasta tagune Gruusia sõda, ning tõsiste sanktsioonide vältimiseks piisab, kui regulaararmeed Ukraina idaossa sisse ei viida, kirjutab Grozovski. Ei läinud aga nii.
Jätkuv sõda Ida-Ukrainas pani lääneriikide juhid tegutsema suuresti oma riikide ärieliidist ja Vene lobist mööda minnes. Sektoripõhiste sanktsioonide eeskuju näitas USA.
Sellised sanktsioonid ei vii loomulikult Venemaa majanduse kiire kokkuvarisemiseni, kirjutab Grozovski. Pole mõtet oodata nälga, toiduainete defitsiiti, inflatsiooni järsku kasvu ega rubla põrmu varisemist. Ei maksa arvestada sellega, et elatustaseme langusest nördinud Venemaa kodanikud pettuvad kohe Venemaa poliitikas Ukraina suhtes, lakkavad Putinit armastamast ja hakkavad usaldama NATO-t, kirjutab Grozovski.
Olles ilma jäänud tavapärasest finantseerimisest tulevad Venemaa pangad raha järele keskpanka. See suurendab Grozovski hinnangul inflatsioonitempot ja kiirendab rubla kursi langust. Importkaubad muutuvad vähem kättesaadavaks. Nafta- ja gaasisektori vastased sanktsioonid toimivad pikema ajaperioodi jooksul: praegu on seadmeid vaja projektide jaoks, mis pidid hakkama tulu tooma alles mitme aasta pärast. Selliseid sanktsioone peavad lääneriigid Grozovski sõnul kehtestama ettevaatusega. Vastasel juhul kutsuvad Vene nafta ja gaasi vastased meetmed esile kütusepuuduse maailmaturul, hinnad tõusevad taevasse ning Gazprom ja Rosneft saavad hiiglaslikke kasumeid isegi väiksema koguse tooraine eksportimise pealt.
Grozovski leiab, et tähtsad ei ole mitte ainult ametlikult välja kuulutatud sanktsioonid. Ettearvamatus on järsult suurenenud. Venemaa võib sügisel Ida-Ukrainassa väed sisse viia või suurendada toetust sealses sõjategevuses osalejatele, mis muudab võimatuks mitte ainult relvade, nafta- ja gaasiseadmete ning laenude, vaid ka näiteks vedurite, autode ja telekommunikatsiooniseadmete andmise Venemaale. Kas Venemaale jääb aasta või kahe pärast üldse alles välisfirmadele avatud tootmine, küsib Grozovski. Siemensil võib Venemaal tootmise keelata nii Saksamaa (kui asi läheb igasuguse majandustegevuse piiramiseni Venemaal) kui ka Venemaa (näiteks konfiskeerides suurte välisfirmade varad Venemaa territooriumil vastuseks Vene varade konfiskeerimisele välismaal). Niisugune stsenaarium on Grozovski sõnul täiesti võimalik, kuid keegi ei hinda selle tõenäosust. Korporatsioonid on sunnitud tegema oma arvestused kõige mustema stsenaariumi järgi, mistõttu otseinvesteeringute kasvu Venemaale lähemal ajal näha ei ole.
Ette vaatama peavad ka pangad, kirjutab Grozovski. Kuidas anda praegu laenu näiteks Oleg Deripaska või Roman Abramovitši firmadele? Jah, kuni neile ei ole kehtestatud sanktsioone. Aga ülehomme? Investeerimisfirmad vähendavad ka Venemaa jaoks kehtestatud limiite (raha, mille eest võib osta Vene väärtpabereid).
Grozovski sõnul ei puuduta sanktsioonid niisiis ainult neid, kes on sattunud otseselt nimekirja. Mingi kohese kollapsini see ei vii. Aga pikaajaline stsenaarium on juba käiku lastud. On selgelt näha, et maailmakorra rikkumine Krimmis ja Ida-Ukrainas läheb Putinile ja koos temaga kõigile Venemaa elanikele kalliks maksma. Kuigi mitte kohe praegu.
Kõige tõenäolisemaks muutub Grozovski hinnangul Venemaa majanduse „nukkumise“ ja ainuvalitsemise stsenaarium, tema üleminek „ümber piiratud kindluse“ poliitikale ja psühholoogiale. Kindlused varisevad aga varem või hiljem kokku.
