Ometi on idanaabri majandus saanud üle 1990. aastate negatiivsusest ning kümne aasta jooksul näidanud keskmiselt üle 6% kasvu.     

Kuigi sellist kasvu on ennustatud vähemalt 2012. aastani, ei taha eestlased Venemaale investeerimisest midagi kuulda. Vene kriisi ajal kogetud vitsad on selleks veel liiga eredalt meeles.

Reaalsel äriajamisel ning aktsiainvesteeringutel on siiski vormiline erinevus. Investeerides aktsiaturgudele pole vaja karta tavapärases äris esinevat bürokraatiat ega ametnike armeed, unenägudes ei kangastu pitsatid ning karskusest ei saa tulu teenimist segav asjaolu. Kapital paigutatakse toimiva ärimudeliga börsiettevõtetesse, mille juhtkond tunneb ümbritsevat keskkonda.

Tõele au andes ei seisa Venemaa majandus maailma omast lahus ning USA-st levima hakanud pessimistlikud meeleolud jätavad sinnagi oma jälje. Otsene mõju jääb aga väikeseks, sest Venemaa põhilised ekspordipartnerid on Euroopa Liit, Aasia ja SRÜ. Kaardil näpuga järge vedades on rõõm tõdeda, kuidas veelgi kiiremini kasvavad Aasia ja SRÜ moodustavad Venemaa ümber turvalise puhvertsooni.

Kuigi Venemaa riigieelarve on ülejäägis, kaubandusbilanss positiivne ning stabilisatsioonifondil rekordiline maht, ei peegelda seda kõike alahinnatud aktsiaturud. Näiteks kõige levinuma mõõdupuu – hinna ja kasumi suhtarvu – järgi kaubeldakse pigem arenenud riikidega samas grupis.

Odavuse põhjusi ei pea kaugelt otsima ning vastuse andmisega saab lugeja ka ise hakkama. Eelkõige kardetakse Venemaa ettearvamatuid manöövreid ning poliitilist määramatust.

Tegelikult on liberaalse taustaga Dmitri Medvedev presidendina investorite seisukohast parim valik. Kuna Medvedev on esile tõusnud Putini lähikondlaste seast, ei ole majanduses ette näha põhimõttelisi kursimuutusi ning tavapärane võimuvahetuse järgne varade jagamine piirdub marginaalsete mõõtmetega.

Atraktiivne riski ja tulu suhe

Peale poliitilise riski on sageli mainitud Venemaa liigset sõltuvust toorainest. Kõige suurema müügiartiklina on nafta mõju paratamatult suur, kuid selle maailmaturuhinna langus ei tähenda majandusele automaatselt probleeme. Majandusprognoosid ei ole tehtud mitte rekordiliselt, vaid pikaajaliselt keskmiselt hinnalt, lisaks jõuab enamik naftaekspordist saadavat kasumit riigi loodud stabilisatsioonifondi. Teisisõnu ei paisata kogu raha tarbimisse, vaid suunatakse kõrvale.

Samuti on oluline märkida, et riigi poolt vastuvõetud otsused viivad majandust edasi ka kümne aasta pärast. Investeeringud teedevõrku, sadamatesse, lennujaamadesse, raudteesse, elektrivõrku, torujuhtmetesse ja telekomivõrku seda eesmärki teenivadki. Rõõm oleks suurem, kui raua kõrval panustataks ka inimestesse, kuid küll tuleb seegi aeg.

Kuigi lühema aja mõttes liigub Venemaa aktsiaturg samas taktis muu maailmaga, võiksid pärast märtsivalimisi määravaks saada fundamentaalsed põhjused. Investoril tasub silm peal hoida eelkõige tarbija ostujõu suurenemisest võitvatel sektoritel.

Riski ja tulu suhe on igal juhul atraktiivne, mis peaks ahvatlema eelkõige pikaajalisi investoreid.