Riigi juhtkond teeb otsuseid, hoolimata majanduses tegelikult toimuvast. Reformid jäetakse poolikuks või neid ei alustatagi. Probleemidega hakatakse tegelema liiga hilja. Need on põhjused, mille tõttu varises omal ajal kokku Nõukogude Liidu majandus. Vigadest ei ole siiski piisavalt õpitud, kirjutab Helsingin Sanomat.

„Poolikuks jäetud reformid ei vii kuhugi,“ ütleb Kudrin Soome ajalehele. „See on üks põhjus, miks ma valitsusest lahkusin.“

Lepliku ja kuivapoolse majandusmehena tuntud Kudrin oli Vladimir Putini valitsemisaja pikaaegseim rahandusminister ja majandusteadlane, keda kuulavad nii Kreml kui ka Venemaa opositsioon. Ta alustas ministrina, kui Putin 2000. aastal presidendiks tõusis, ja lõpetas 2011. aastal riidumineku tõttu tollase presidendi Dmitri Medvedeviga.

Kudrin on kogu sügise kritiseerinud Venemaa valitsust majandusreformide puudumise ja nafta hinnalanguse tagajärgede eest ning ennustanud lähiaastateks nullkasvu. Sama sõnumiga esines ta ka neljapäeval Soomes.

„Kõik ei ole veel uskuma hakanud, et midagi peab tegema,“ ütleb Kudrin Kremli soovimatuse kohta reforme läbi viia.

Kudrin ei nimeta halva majanduspoliitika süüdlasi, kuid räägib, kes asjade üle Kremlis lõppude lõpuks otsustab.

„Putin. Teised teevad talle ettepanekuid, mille üle ta otsustab,“ ütleb Kudrin.

Kudrin kuulub Kremlis mõjuvõimu kaotanud majandusliberaalide hulka. Ta ütleb, et kohtub Putiniga aeg-ajalt endiselt, kuid need kohtumised on harvemaks jäänud.

Kudrini sõnul ei saa rääkida ainult silovikkide tugevnemisest. Tugevas positsioonis on tema hinnangul nüüd laiem konservatiivne tiib.

„Konservatiivid tahavad vähendada Venemaa sõltuvust välisturgudest ja tugevdada kodumaist toodangut. Neil on nüüd rohkem mõjuvõimu ka lääne sanktsioonide tõttu,“ ütleb Kudrin.

Kudrin tuletab meelde, et ka Venemaa isolatsioonipoliitika toetajad tahavad endiselt müüa välismaale ja suurendada eksporti. Keegi ei taha täielilikku majanduslikku isoleerumist.

Konservatiivide mõjuvõimu kasv paistab kõige selgemini välja demokraatia jalge alla tallamisena ja soovina vähendada lääne mõjusid Venemaal. Näitena loetleb Kudrin otsused piirata välismaist osalust meedias ja püüdeid raskendada kodanikeorganisatsioonidel välismaalt raha saamist.

Kudrini sõnul elab suur osa rahvast jätkuvalt Krimmi annekteerimise tekitatud eufoorias.

„Seda juhtub pidevalt kõigis riikides. Siseprobleeme varjatakse, juhtides tähelepanu välisasjadele,“ ütleb Kudrin.

Krimmi-joovastus vaibub siiski kunagi. Kas siis on järjekorras uus Krimmi-laadne trikk? Kas Venemaa laiendab jälle oma piire?

„Seda ma ei usu. Ukraina ja Venemaa kriis jätkub, aga muid olukordi ei tule,“ ütleb Kudrin.

Reformiindu pärsib ka see, et Kudrini sõnul ei ole Venemaal poliitilist jõudu, mis võiks Putini võimule väljakutse esitada. „Poliitiline osalemine on praegusel hetkel väga piiratud,“ märgib Kudrin.

Kudrini ennast poliitilise liikumise juhtimine ei huvita. Naasmine poliitikasse ei ole siiski välistatud.

Kudrin ütleb, et võiks naasta võimu keskmesse, kui valitsus kindlalt reformide teele asuks.

„Praegu sellist poliitilist tahet ei ole,“ lausub Kudrin.