Venemaa ja Ukraina võitlused Lääne kohtutes: milline on tänane seis ja kes on kindel võitja?
Kolmapäeval tegi Briti kõrgema kohtu kohtunik William Blair (endise Suurbritannia peaministri Tony Blairi vanem vend) otsuse asjas, kus Ukraina soovis alustada kohtuasja endise presidendi Viktor Janukovõtši vastu. Keskmes tema poolt 2013. aastal Venemaale müüdud 3 miljardi dollari mahus eurovõlakirju. Ta tegi seda kolm kuud enne seda, kui ta ise Ukrainast põgenes. Blair tegi siiski otsuse Ukraina kahjuks ning ei võtnud asja arutlusele. Ta ütles, et ta soovib selgelt eristada seadused ning poliitilise ja sõjaväelise tausta, mis saadab Venemaa poolt Krimmi annekteerimist.
Ehkki see on eelotsus, siis on tõenäoline, et Londonis asuv kohus teeb siiski otsuse, et Ukraina peab Venemaale võla tasuma ning lisaks ka intresse, mis on ühe päeva kohta 700 000 dollarit. Kohtule on olulisem eurovõlakirjade kui sellise kaitse kui poliitiline olukord Ukrainas.
Kui see kõik juhtub, siis saab Ukraina niigi pingul eelarve veel ühe suure löögi ja valitsuse võlakoormus läheneb 15 protsendile. Endine rahandusminister Natalie Jaresko, kes oli võla mitte maksmise otsuse taga ning keda selle eest kiideti, on nüüd otsapidi jõudnud Puerto Ricosse, et aidata ka neil riigivõlga restruktureerida. Ta teenib seal aastas 625 000 dollarit aastas.
Võitlus ei toimu aga vaid seal. Venemaa riiklik naftafirma Rosneft on Euroopa Kohtusse andnud Ukraina tõttu peale saadud sanktsioonid. Nad väidavad, et sanktsioonid rikuvad nende äri tegemise vabandust ja õigust omandile. Lisaks on sanktsioonid loonud ebaõiglase konkurentsiolukorra. Kohus otsustas aga sel nädalal, et Euroopa Liidul on õigus karistada riigifirmat, juhul, kui riik on rikkunud teise riigi territoriaalset puutumatust.
Kui kohus oleks otsustanud teisiti, oleks see olnud Venemaale hoopis suurem võit kui 3-miljardi dollari lahing. See oleks avanud ka teistele firmadele võimaluse sanktsioone vaidlustada.
Venemaa võimalused ei ole head veel ühes kohtuasjas. Selle kuu alguses toimusid ÜRO Rahvusvahelises kohtus istungid, kus Ukraina aindis kohtusse Venemaa Krimmi annekteerimise ning terroristide toetamise eest Ida-Ukrainas. Ukraina argumendid olid mõjusad. Lisaks niigi selgele faktile, et Venemaa kontrollib Krimmi terriotooriumit on veel palju tõendeid, mis nende rolli konfliktis kinnitavad.
Kui Gruusia andis Venemaa kohtusse pärast lühiajalist sõda 2008. aastal, lükati see protseduuriliste rikkumiste tõttu tagasi. Gruusia ei olnud nimelt teinud katseid olukorda lahendada väljaspool kohut. Ukrainaga on lood veidi teised. Läbirääkimised kahe osapoole vahel on pidevad, aga lahendusi ei ole. Kui Ukraina saavutab võidu, siis võib see tähendada väga suurt rahalist kompensatsiooni.
Venemaal raha ning nutikaid advokaate jagub. Nad võivad vett segada ja võita juriidiliste formaalsuste tõttu. Nad võivad legaalselt ka Ukraina elu veel keerulisemaks teha. Lõpuks on aga kindel see, et otsuseid tehakse Lääne kohtutes, kus kehtivad kindlad reeglid ning võetakse aluseks tolmunud õigusalane kirjandus. See kõik, mille suunas Ukraina on soovinud liikuda ja millest Venemaa on aasta-aastalt kaugenenud. Milliseks iganes kujunevad kohtuvaidluste tulemused, on kindel see, et Lääs on võitja.
