Venemaa lihakeeld hoopis kosutab Eesti ettevõtjaid
Eestlased ekspordivad Venemaale peamiselt keelu alt välja jäävaid elusloomi, mille kilo hind tõuseb ligi ühe krooni võrra. Sellepärast itsitab Eesti talumees president Vladimir Putini poolt uueks aastaks ähvardatud Euroopa liha sisseveo keelamise peale pihku ja loeb juba oodatavat vaheltkasu kokku.
“Mina teenin lisatulu kuni neli miljonit krooni, kui Venemaa keelu maksma paneb,” kinnitab seakasvatuse AS-i Ruixi Mõis omanik Väigo Pihlak Lääne-Virumaalt.
Pihlak saadab praegu igas kuus Venemaale 400 elusat siga, teenides 19,5 krooni kilolt, mis on märgatavalt rohkem kui pakutakse koduturul.
“Võiksime kõik Eesti sead Venemaale müüa, sest nõudlus on nii suur,” räägib sigade eksporti vahendava ettevõtte Markilo omanik Urmas Laht. “Meie Venemaa partnerid räägivad, et keeld ei laiene elusloomadele.”
Eestis tegutseb kolm elussigu Venemaale vahendavat ettevõtet, kes üheskoos saadavad Leningradi oblastisse 10 000– 12 000 sajakilost looma igas kuus. Sead kogutakse kokku 16 farmerilt, kelle sigalad võitsid mullu Venemaa sanitaarinspektorite heakskiidu.
Venelased maksavad eluslooma kilo eest 19,5 krooni, mis on 4–5 krooni kallim Eesti lihatööstuste pakutavast hinnast.
Samal ajal, kui Loode-Venemaa lihatööstused on juba heal järjel, ei suuda sealsed farmerid ligi seitsme miljoni elanikuga Peterburi ümbruse turu vajadusteks piisavalt kvaliteetset sealiha toota. Leningradi oblasti põllumajandus on praegu kehvemas seisus kui Eesti möödunud sajandi 90-ndatel aastatel.
Jalgadele püsima
Vaatamata põhjatule nõudmisele on seakasvatajad riskide hajutamise nimel seni loobunud kogu toodangu Venemaale saatmisest. Oma tapamajaga Ruixi Mõis töötleb poole toodangust koduturule, mis võimaldab ka Vene turu ära kukkumise korral jalule jääda.
Tänavuse aasta üheksa kuuga moodustas elusloomade väljavedu ligi viiendiku Venemaale eksporditavatest Eesti toiduainetest, jäädes maha piima- ja kalatoodetest, teatas põllumajandusministeerium.
“Venemaa on suurim Euroopa toidu importija, mistõttu ta võib seda poliitilise hoovana kasutada,” ütles Rakvere Lihakombinaadi juht Olle Horm. “Kuid lõpuks peavad nad sööma ikkagi.”
Liha impordikeelu tagajärjel ujutatakse nii Eesti kui ka kogu Euroopa turg Hormi sõnul üle odava toorainega. Nendele lihatööstustele, kellel ei ole oma tapamaja, tuleb hinnalangus kasuks, sest toodangu omahind väheneb. Eestisse tuleb importsealiha peamiselt Poolast, mis juba praegu elab Venemaa sanktsioonide all.
Rakvere lihakombinaat saadab praegu Venemaale vaid paar protsenti oma toodangust, 20–40 tonni, sest peab naabermaad riskantseks turuks. Idanaabri puhul pole kunagi täpselt teada, kuidas tõlgendatakse kehtestatud sisseveokvoote või kuidas käituvad tolliametnikud, selgitas Horm.
Nõo Lihatööstus saadab üle nädala paar tonni viilutatud singitooteid Peterburi kaubandusketile Piiterskaja. Selline maht moodustab samuti vaid paar protsenti ettevõtte tootmismahust. Kauplemiskeelu kehtestamise järel suunatakse varem Venemaale saadetud tooted Läti ja Leedu turule, kinnitas ettevõtte müügidirektor Toivo Kreem.
Venemaa: Euroopa liha ja suhted tõstetakse sügavkülma
Vladimir Putini uueks aastaks lubatud keeld Euroopa Liidus toodetud liha sisseveole, tuleb partnerite jahenevast suhtest, kinnitab Kremli nõustaja Kirill Tanajev.
Kirill Tanajev töötab Venemaa ühe kuulsama politoloogi Gleb Pavlovski asutatud Efektiivse Poliitika Fondi peadirektorina. Üksteist aastat tagasi asutatud fondist kujunes tänaseks Kremli üks juhtivaid poliitilisi nõustajaid. Fondiga samas majas Aleksandrov Hausis asus Vladimir Putini presidendiks valimise staap.
Fondi töötajad saadetakse eesliinile nii kodu kui ka välismaal. Ukrainas nõustas fond kahtedel järjestikustel valimistel Venemaale sõbralikku opositsiooni. Presidendivalimistega kaasnenud ebaedule järgnes töövõit parlamendivalimistel.
Praegu analüüsib fond endiste Nõukogude Aasia-vabariikide kaasamist Venemaa loodavasse uude tolliliitu.
•• Milline on tõenäosus, et Venemaa keelab uuel aastal liha sisseveo Euroopa Liidust?
Venemaa ei taha importida Euroopa Liidu templitega varustatud Kagu-Aasia liha. Euroopa Liidu liha soovime me aga see-eest väga.
Euroopa Komisjoni esindaja on öelnud, et probleemi mõistetakse. Tulemus sõltub sellest, kui efektiivselt Euroopa Liit viib selles küsimuses korra majja ja kui efektiivselt peab läbirääkimisi Venemaaga. Küsimus pole järeleandmistes vaid, läbirääkimiste kvaliteedis.
Kuid tõenäoliselt ei tule 25 Euroopa riigil Venemaaga ühel häälel rääkimisest midagi välja. Juhtimisteooria kohaselt on optimaalne arv osalisi mingi kokkuleppe saavutamiseks 12, üle selle tekivad juba raskused. Euroopa riigid lahendavad praegu väga keerulist juhtimisülesannet.
•• Miks kahtlete lihakonflikti õigeaegses lahendamises?
Paari nädala pärast läheb Euroopa Liit jõulupuhkusele. Kas suudavad inimesed, kes juba praegu mõtlevad jõuludest, keskenduda lihale? Ausalt öeldes, vaadates kalendrisse, kahtlen selles.
Samuti alustab Venemaa koos teiega katoliiklike jõuludega ning tähistame üheskoos kõiki pühasid.
Teisalt käivitus Venemaal juba nüüd 2007.–2008. aasta valimistsükkel. Poliitilised järeldused võivad jääda isegi tahaplaanile, sest Venemaa bürokraatia astub praegu sisemise ebastabiilsuse perioodi. Sellel ajal mõtleb ametnik ennekõike, kellest saab uus president ja peaminister ning kuidas see teda puudutab. Igapäevaste tööülesannete lahendamisele jääb vähem aega.
Seoses valimistega pole Venemaaga järgneva 1,5 aasta jooksul lihtne asju ajada. Kui sellesse suhtuda arusaamisega ja mitte näha kõige taga mingisuguseid õudseid tagamõtteid, siis võib edasi elada. Tähtsaid küsimusi lahendatakse lihtsalt kauem ja raskemini kui varem.
•• Milliseks hindate vastastikuste sanktsioonide poliitika väljavaateid Euroopa Liidu ja Venemaa vahel?
Sanktsioonid on alati halvad, kuid – see on vastastikune probleem. Euroopa Liit omakorda tõrjub mõningaid Venemaa kaupu, samuti halvustatakse Venemaa kapitali.
Loomulikult reageerime valuliselt, sest näeme sellises käitumises topeltstandardeid. Euroopa suurkorporatsioonid võisid piisavalt rahulikult osaleda Venemaa privatiseerimises, kui aga Venemaa ettevõtjad koondasid vahendeid, et minna Euroopa turule, siis kohtasime teravat vastutegutsemist, mida me ei saa pidada puhtalt majanduslikuks.
Vastuseis puudutab nii energiamajandust, terasetööstust. Meenutan hiljutist olukorda, kui Vnesˇtorgbank ostis Airbusi tootja aktsiaid, mis tekitas just riigipoolset vastuseisu.
Kui Venemaa suhtes valitseb tõrge, siis meil ei jää muud üle kui sellega leppida ja omalt poolt vastavalt tegutseda. Kaitseme samuti oma turgu ja tootjat.
•• Läti sprotid, Gruusia ja Moldaavia veinid, Norra lõhe, Poola liha. Miks jääb mulje, et just Venemaa kasutab sanktsioone naabrite suhtes eriti sageli?
Kõik maailma tugevad riigid, eesotsas Ameerika Ühendriikidega, kasutavad majandussanktsioone, kui neile ei meeldi mõne rezˇiimi poliitiline toon. Miks siis imestatakse, kui Venemaa hakkab ebasõbralikesse riikidesse karmimalt suhtuma. See on halb, kuid tegemist on tänase päeva reaalsusega.
Suur osa sanktsiooni-teemalistest juttudest on siiski üle paisutatud. Mina nägin Läti sprotte Moskvas poes müügil. See polnud mingi salakaup, vaid Lätis valmistatud. Nii et sprottidega on kõik korras. Kui kellelgi pole õnnestunud osta Norra lõhet, siis seisneb küsimus pigem tarnes, mitte aga sanktsioonides, sest lõhe on müügil.
Gruusia veinidega on teisiti –neid pole. Kuid ütlen ausalt, et tarbijana kartsin neid osta, sest kvaliteet oli vilets. Soovitan ka eurooplastel sellesse ettevaatlikkusega suhtuda. Mis aga puudutab Poola liha, siis siin on objektiivsed põhjused. See on samm Poola majanduspoliitika vastu, mis võimaldab sulidel kasutada Euroopa Liidu lippu, et tuua Venemaale ebakvaliteetset kaupa. Poliitilise retoorikaga relvastatud Poola valitsus ei suuda oma kodus korda majja lüüa.
Poola liha ja muud põllumajandustooted on väga head, aga me ei taha näiteks Hiina liha, millele on peale kirjutatud “Valmistatud Poolas”.
•• Millisel määral kaitseb Venemaa kaubanduspiirangutega oma tootjate huvisid?
Lobistid on Venemaal tugevad. Alati ei tule see Venemaa majandusele kasuks. Hea näide selle kohta on autotööstus, mis pole just tänu välismaa autode vastastele kaitsetollidele hakanud tootma häid autosid.
Kuid siin on veel üks moment. Paljud postsovjetlikud riigid soovivad kasutada näiteks Vene gaasi meie siseriiklike tariifidega, põhjendades, et oleme vennasrahvad. Siis aga ronivad näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis tribüünile ja teatavad, et venelased käituvad nagu fašistid. Selline käitumine ei tekita just poolehoidu. Siis tekibki mõte, et las nad mõtlevad natuke aega järele.
•• Kas selline terav poliitika võib viia uue külma sõjani?
Näen, et viimastel aastatel liigume väga kindlalt selles suunas. Jätame kõrvale, et varasema külma sõjaga kaasnes ka terav relvastatud vastuseis, milleks praegu pole alust. Euroopa pole valmis pakkuma postsovjetlikele riikidele demokraatia suunas liikumises ajaloolist puhkepausi. Need riigid tulid demokraatia juurde läbi raske ja verise tee. Miks arvatakse, et nad jõuavad kohe üleöö Euroopas harjumuspärase demokraatiani.
Nendel riikidel on omanäolised ajaloolised demokraatia ilmingute kogemused, mis peavad saama aega küpsemiseks. Aga meile räägitakse, et peame võimalikult kiiresti liikuma.
Vastuolu võimendab asjaolu, et Euroopa Liidu juhtimine on täiuslikkusest kaugel. Viimane skandaal Poolaga näitab seda kõige ilmekamalt.
Tegemist pole Vene-Poola suhete probleemiga, vaid euroliidu- ja isegi Poola-sisese probleemiga. Viimastel valimistel Poolas tõusis põllumajanduse käekäik lihtsalt üheks põhiküsimuseks.
•• Mis põhjustab vastasseisu süvenemist?
Euroopa Liit on Venemaa jaoks eelistatud partner. Seda näitab asjaolu, et nii presidendi administratsioonis kui ka riigiduumas tegutsevad Euroopa suhetega terved allüksused. Euroopa suhete esmatähtsus on üks asi, kuid Euroopa üha kasvav ebaõiglane karmus Venemaa suhtes annab suhetele teise varjundi.
Ühemõtteline kahtlusteta valmisolek eeldada, et endise luuraja Litvinenko surmaga on seotud Vene riik, osutub asjaoluks, millesse Venemaa suhtub väga valuliselt. See võib suhteid halvendada.
Kuid vaadake, kui palju venelasi elab Londonis, kus nendel on nii raske elu. Nad tõid sinna kodumaalt kaasa kõik oma ebaterved suhted. Sama lugu on ajakirjanik Politkovskaja mõrvaga. Uurimine pole veel jõudnud lõppeda, kui juba näidatakse näpuga Kremli suunas.
