Ainuüksi septembris suurenes Venemaa naftatootmine 200 000 barreli võrra päevas ning jõudis NLi lagunemise järgse aja rekordilise 11,18 miljoni barrelini päevas.

Financial Times kirjutab, et selline kasv on paljusid analüütikuid üllatanud. 2014. aasta detsembris prognoosis OPEC, et Venemaa päevane naftatootmine väheneb 2015. aastal tagasihoidliku 10 000 barreli võrra. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) ootas suuremat, 90 000 barreli suurust langust. Tegelikult aga suurenes Venemaa naftatootmine 140 000 barreli võrra päevas.

Aasta hiljem ehk 2015. aasta lõpus prognoosis OPEC, et Venemaa naftatootmine 2016. aastal väheneb, seekord 70 000 barreli võrra päevas. IEA ootas, et toodang jääb muutumatuks. Tegelikult jõudis tootmine septembri alguses 11 miljoni barrelini päevas ning 20. septembriks 11,18 miljoni barrelini. See on kõrgeim tase alates 1989. aastast. Financial Times prognoosib, et Venemaa naftatootmine jätkab suurenemist, seda küll vähem dramaatiliste hüpetega ning ületab 2020. aastaks 11,5 miljoni barreli piiri päevas.

Naftabarreli hind on 2014. aasta keskpaiga enam kui 100 dollari tasemelt kukkunud 50 dollarist allapoole. See on naftasektori investeeringud üle ilma kokku tõmmanud. Nii on USA puurtornide arv 2014. aasta rekordtasemega võrreldes kahanenud 75%, Kanadas 79%, Ladina-Amerikas 54% ja Vaikse ookeani regioonis 32%. Isegi Lähis-Idas, kus Saudi-Araabia üritab turuosa suurendada, on puurtornide arv kahanenud 12%.

Venemaa ujub aga selgelt vastuvoolu. Kuigi dollaripõhises arvestuses on kapitalikulud vähenenud, on see vaid rubla kursi langusest tingitud. Naftatootmine ise on 2014. aastast veerandi võrra kasvanud.

Kuigi sellised kasvunumbrid ei ole jätkusuutlikud, jääb praegune tase püsima vähemalt 2020. aastani. Kuidas suureneva tootmise ja hinnalanguse vahelist vastuolu aga põhjendada?

Majandusleht toob välja mitu põhjust. Esiteks ei ole Venemaal naftatootmine seotud suurte kuludega. Madala omahinna tõttu suudetakse majanduslikku väärtust luua ka siis, kui barrel maksab alla 20 dollari. See loodud väärtus läheb küll maksudena riigi valitsusele, mitte kasumina tootjatele.

Teiseks on Venemaa nafta maksupoliitika ning ujuvkursiga rubla seotud nafta hinnaga. Automaatselt kohanduv maksukoormus ning rubla moodustavad koosmõjus naftatootjate tegevusmarginaalidele tõhusa kaitsemehhanismi.