Venemaa WTO liikmena – mis saab edasi?
Et Venemaa on siiani rakendanud suhteliselt kõrgeid tollitariife sisseveetavatele kaupadele, siis liitumisläbirääkimiste käigus oli WTO riikide surve tariife alandada suur, kirjutas Eesti esindaja WTO-s Kristina Uibopuu põllumajandusministeeriumi blogis.
Alates WTO liikmeks saamisest ongi keskmine uus tariif põllumajandustoodetele alanenud, olles senise 13,2% asemel 10,8%. Eestile oluline piimasaaduste tariifimäär vähenes viie protsendipunkti võrra ning on nüüd 14,9%.
Liha tariifimäärade kokkulepe on pisut keerulisem. Loomaliha kvoodisisene tariifimäär on 15% (EL erisus: 29 000 t värsket ja 60 000 t külmutatud veiseliha aastas), linnulihale 25% (EL erisus: 80 000 t/a) ning sealihale 0% (EL erisus: 400 000 t/a,).
Viimane on kindlasti hea uudis Eesti lihatööstustele, kuid täpsuse huvides olgu öeldud, et siin kauples Venemaa omale ajalimiidi ehk et 0% kvoodisisene tollitariif kehtib kuni 2019. aasta lõpuni. Pärast seda hakkab kõigile, sh ka EL-le kehtima ühtne määr, milleks on 25%.
Enamik tariifimäärade alandusi pidid kehtima hakkama Venemaa liitumise esimesest päevast, osadel määradel on aga üleminekuaeg – nt kanaliha puhul kauples Venemaa endale 8-aastase üleminekuaja, sest tariifimäär peab langema 80 protsendilt 25 protsendini.
Venemaa kodumaistest toetustest ning ekspordikonkurentsist
Liitumislepinguga on Venemaa võtnud endale kohustuse kaotada kõik eksporditoetused, mida hetkel makstakse ning lubanud kaubandust moonutavate kodumaiste põllumajandustoetuste (nt turuhinnatoetused jms) lae tuua 2018. aastaks 9 miljardilt USD-lt alla 4,4 miljardi dollarini.
Suuresti ühtedel turgudel konkureerides tähendab see Eesti põllumehe jaoks eelkõige võrdsemat konkurentsi, sest eelised, mis siiani Vene põllumehel on olnud tänu riiklikule subsideerimisele, muutuvad väiksemaks.
Tervikuna on see WTOle kasulik, kuna püüab jälgida, et kõigi tema riikide siseriiklikud põllumajandustoetused oleksid minimaalselt turgu moonutavad.
Seepärast on näiteks alati olnud terava luubi all EL ühine põllumajanduspoliitika, mida on viimasel aastakümnel kõvasti reformitud. Venemaa põllumajanduspoliitika osas puudus samas WTOl aga ülevaade ning kontrollivõimalus.
Tolliprotseduuridest ja käibemaksust
WTOga liitumise hetkeks pidi Venemaa kaotama kõik riikide spetsiifilised tolliprotseduurid, mis tähendab, et võrdselt tuleb kohelda kõiki importööre, olgu ta Eestist või Argentiinast.
Tollipeatükk Venemaa liitumislepingus on detailideni täpsustatud, mis on Eesti jaoks kindlasti positiivne, arvestades meilt Venemaale mineva transiidi mahtu.
Nii peaks lahenema ka probleem, mida WTO riigid iseäranis esile tõid: Venemaa riiklik tolliteenistus (FCS) võttis vastu küll ridamisi eksportööre otseselt puudutavaid administratiivmäärusi, kuid andis nende osas kas puudulikku infot või üldse mitte.
WTO nõudel on Venemaa välja töötanud vastava veebilehe, kus peab sisalduma viimane info kehtivatest tolliprotseduuridest.
Kõik käibemaksuga seonduvad otsused peavad Venemaal vastama WTO lepingule, mis tähendab, et käibemaksumäär kodumaistele ja imporditud toodetele peab olema võrdsustatud.
Nagu eelpool mainitud, oli põllumajanduspeatükk Venemaa liitumislepingus kõigi aegade pikim. Seda aga eelkõige väga täpselt kokku lepitud sanitaar- ning fütosanitaarkontrolli ja -nõuete (SPS) peatüki tõttu, mis sisaldab endas nii neid nõudeid, mida Venemaa esitab sisseveetavatele taimsetele ja toidukaupadele (ning elusloomadele) kui ka konkreetseid reegleid Venemaale, mida ta WTO liikmena tohib teha ning mida mitte.
Impordipiirangutest
Toidu- või taimekaupadele kehtestatud pikaajaliste impordipiirangute osas, millega ka Eesti on kaubavahetuses Venemaaga pidanud kokku puutuma, on paigas üsna täpsed reeglid, millisel juhul Venemaa võib kaubaveo peatada.
Selge on see, et kui eksisteerib oht inimese tervisele (või ka looma ja taime tervisele), on igal WTO riigil õigus tulenevalt ohu astmest rakendada vastavaid sisseveo piiranguid.
Oluline on aga see, et piirangud oleks proportsionaalsed ohu astmega ning piiranguid seadev riik, antud juhul siis Venemaa, esitaks asjakohased teaduslikud põhjendused, mis õigustaks kasutusele võetud piiravaid meetmeid.
Positiivsena võib välja tuua läbipaistvuse kokkuleppe, nimelt kõikvõimalik info tehniliste või toiduohutust puudutavate standardite kohta peab nüüdsest olema saadaval internetis ning kõigile kättesaadavalt ja arusaadavalt.
See tähendab, et mitmed regulatsioonid peavad olema lisaks vene keelele saadaval ka ingliskeelsena. Kuna suur osa lepingust on seotud juba kehtestatud rahvusvaheliste toiduohutuse, looma- ja taimetervise standarditega, siis on oluline, et Venemaa neid reegleid edaspidi respekteeriks.
Ning lõpuks, aga siiski mitte vähem tähtsana – WTO-l on vaidluste lahendamiseks nn WTO kohus ehk DSB (dispute settlement body). Selle organi poolt tehtud otsused on riikidele täitmiseks ning kui mõni liikmesriik pikemat aega rikub WTOs kehtivaid reegleid, on kahju kandval riigil õigus teha ettepanek alustada rikkumismenetlust DSB-s.
Tasub teada siiski kahte aspekti – esiteks, tegemist on protsessiga, mis võib kesta mitu head aastat enne otsuse tegemist. See omakorda tähendab, et ettevõtja ei saa jääda lootma vaid DSB otsusele, kuna selle otsuse rakendamise ajaks võib olla kaubanduspiirangutest tekkinud kahju juba tagasipöördumatult suur.
Pigem on WTO vaidluste lahendamise mehhanismi otsused nn case-law tulevikus sarnaste olukordade vältimiseks. Teiseks, kui Eesti astub ametlikku vaidlusse ükskõik millise WTO riigiga, teeme me seda Euroopa Komisjoni (EK) kaudu, kes meid WTO vaidlustes esindab.
EK kaubanduse peadirektoraat vastutab nii WTO kui kahepoolsete kaubandusküsimuste eest ning senini on EK püüdnud tekkinud kaubandusprobleeme Venemaaga lahendada konstruktiivselt läbi kahepoolsete kohtumiste ja dialoogi, saades oma tõendid ja allikad loomulikult kaebava EL riigi käest.
Seega kindlasti ei tasuks alahinnata kommunikatsiooni suunal ettevõtja – riiklik administratsioon – Euroopa Komisjon.
