Möödunud üheksa kuuga on hinnad Venemaal tõusnud keskmiselt 105 protsenti.
õnneks pole veel täitunud prognoos, mille alusel käesoleva aasta alguseks leiva hind ületanuks 24 krooni piiri. Selline pilt avanes äriasjus naaberriigi pealinna külastanule.
Moskvasse sõiduks on Eesti kodanikul, kes kõigepealt Venemaa viisa hankinud (viisateenuseid pakuvad erineva hinnaga väga erinevad firmad), kõige mõttekam kasutada Eesti Raudtee teenuseid, 358 krooni kupeevagunis sõiduks on enam-vähem taskukohane igale seiklejale. Niipalju on Eesti Raudtee muutunud, et selle raha sisse on arvestatud ka voodipesu maksumus. Teed, kohvi, õlut, limonaadi soovides tuleb siiski vagunisaatjale lisa maksta. Ka restoranvaguni raudteepraad näeb välja õnnetu ja kallis nagu kümmekond aastat tagasi. 42-kroonine strogonov ja 27-kroonine viiner tunduvad küll väga vanad ja närtsinud olevat. Seevastu viinavalik on uhke - Smirnoff ja Finlandia hiilgavad oma hiiglaslike hindadega. Miks pakutavas valikus Eesti toodangut pole, võib küll ainult oletada. Kuid nii või teisiti, lahkete piirivalvurite ja tolliametnike abiga jõuab õhtul Tallinnas alanud reis järgmiseks hommikuks otsaga Moskvasse. Ja siit algavad imed.
Vanainimesed hädas nii siin- kui sealpool piiri
Kui me räägime Eesti pensionäride vähestest sissetulekutest ja haletseme neid, siis kuidas tuleb toime vene pensionär?
1. novembril 1995. aastal kirjutas Venemaa president alla seadlusele, mille alusel alates jaanuarist 1996 on miinimumpalk ja pension 63 250 rubla ehk 156 krooni. Selle raha eest saaks Arbatil poest osta kilo head karbonaadi. Eesti sprotikarp (160 g) maksis 11 krooni.
1995. a üheksa kuuga on hinnad Venemaal tõusnud keskmiselt 105%, õnneks pole veel täitunud prognoos, mille alusel käesoleva aasta alguseks leiva hind ületanuks 24 krooni piiri. Siiani võib leiva-saia siiski 10 rubla eest kätte saada. Kalamarja kilo maksab 750 EEK-i. Samas võib võrdluseks tuua näite, et meilgi tuntud jalgratas Shkolnik maksab samuti 750 krooni. Piimatootedki on Venemaal kallimad kui Eestis. Miks küll Eesti maamees oma piima Venemaa turul müüa ei saa? Võidaksid nii tootja kui tarbija. Hapukoor (250 g) maksab poes keskmiselt 11 krooni, piimaliiter 10 krooni, võikilo 40 krooni, 250-grammine kohupiimapakk 10 EEK-i, juustukilo maksab 58 krooni. Kanamunade tükihind on umbes poolteist krooni.
Napsivendadel pole põhjust virisemiseks
Pudeli shampust võib saada 60 krooni eest. Samas pakub aktiivne kioskikaubandus alkoholi hoopis soodsamate hindadega. Tõeline "vene ime" - plekkpurgis 40-protsendiline viin, mis väidetavasti Saksamaa päritolu on, maksab samapalju kui eestlaste-soomlaste rahvusjook Long Drink (15 krooni). Kõikvõimalike pudeliviinade hulgast võib valida ka alla kümne krooni väärtuses marke. Kuidas see aga tarbija tervisele mõjub, on teadmata, kuna etikettide kvaliteet viitab kindlalt põrandaalustele tootjatele.
Omaette kurioosumid ootavad külastajad aga söögikohtades. Siit võib järeldada, et kellelgi on Venemaal ka väga hea elada. Kui leidub inimesi, kes lõunasöögi eest on nõus välja käima 1725 krooni, siis võib arvata, et neil inimestel on tõeliselt põhjust oma eluga rahul olla. Allakirjutanul selline lõunasöögiraha puudus ja nii tuligi leppida kergema variandiga - kaubahalli püstijalabaaris osta pool pizzat (mingis hirmsas õlis praetud) ja coca-cola. Sellegi vähese ning mitte just ülearu maitsva eine eest tuli loovutada 50 krooni väärtuses rublasid. Samas kõrval pakuti rahvale ka õlut. õlu kui selline maksis 30 krooni, aga kannu pantimiseks tuli lisada veel 74 krooni. Teada need õllesõbrad, jalutavad oma kannudega veel minema... Kes aga pizza söömise kõrvale ka salvrätikut tahtis, pidi arve maksmisel 20 senti lisama. Kui arvestada, et tualettruumis käimine maksab 1,5-2,5 krooni, siis 20 senti pabertaskurätiku eest küll palju ei ole.
Elektroonika hind ei ehmata
Riided, kui neid just turult ei osta, on sama kallid või kallimadki kui Eestis. Tubakatooted, mis varem olid odavamad kui Eestis, on nüüd umbes samas hinnaklassis mis meilgi. Marlboro suitsud on reeglina üle 5000 rubla, seega 12-13 krooni. Võrreldes Eestiga on Venemaal tõeliselt odav elektroonika (korraliku televiisori võib osta 2300 krooni eest), kõikvõimalikku "kollast" piraattoodangut võib saada umbes poole odavamalt kui meie täiturgudelt. Taivani tootjate teravmeelsust näitavad sellised tuntud kaubamärkide parodeeringud nagu PAIONIER, SAMPSUNG, CHITATCHI jt. Kuidas selliste kaupade kvaliteediga lood on, võib vaid oletada. Mitte ainult "kollane" kaup, vaid ka firmakauplustes müügil olev kvaliteetelektroonika on tunduvalt odavam kui Eestis. Nii et kellel koduelektroonika ostmine plaanis, võib selle küll Venemaalt tuua.
Moskva kontrastid
ühel pool metroojaamades almust paluvad kerjused, teisal viimase mudeli Mersuga sõitvad jõukad, ühel pool halvasti lehkavad gastronoomid, kus ostjat endiselt inimeseks ei peeta ning kus kauba kättesaamiseks tõelise kadalipu peab läbima (kauba valimine, kassasse tasumine, tshekiga kauba kättesaamine), teisalt luksuslikud ühisfirmadele kuuluvad supermarketid - selline ongi tänase Venemaa reaalsus.
INGE PITSNER
