Venemaast saab pehme impeerium
Firma toodab 70% Venemaa elektrist ja annab tööd 632 000 inimesele. Samuti on Gozman Paremjõudude Liidu föderaalse poliitikakomitee liige ja loovkomitee esimees. Gozman esineb 9.-10. oktoobril Pärnu juhtimiskonverentsil.
Kui palju maksab praegu elekter Venemaal?
See on väga erinev, kuid lõpptarbijale, inimesele, on see umbes 50 kopikat kilovatt-tund.
Tänasel päeval kardavad Eesti ärimehed Venemaaga tegemist teha. Maffia, korruptsioon, ebaselged reeglid, aga ka topelttollid on need tegurid, millest räägitakse. Mida te soovitate neile, kes tahaksid Venemaaga äri ajada?
Arvan, et need kartused on mõnevõrra põhjendatud. Venemaal on äririsk tunduvalt suurem kui näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, kuna on möödunud liiga vähe aega sotsialismist. Samas annavad kesk- ja regionaalvõimud maailmale negatiivseid signaale, näiteks Yukose puhul. Kuid ma olen kindel, et väljastpoolt hinnatakse neid riske üle. Olen veendunud, et Venemaa eliit pole huvitatud vana korra taastamisest, vaid me oleme huvitatud turumajanduse arengust.
Eesti on ühinemas Euroopa Liiduga. Missugune on teie suhtumine sellisesse arengusse?
Kui mina oleks Eesti kodanik, siis ma hääletanuks Euroopa Liidu poolt.
Mainisite Yukost. Kas Kreml on alustanud sõda oligarhide vastu, keda kord austatakse, siis aga jälle põrmu tallatakse?
Üks põhjusi on asjaolu, et Yukosest sai väga võimas kompanii. Ettevõtte kapitalisatsioon 25–27 miljardit rubla tähendab meie riigis väga suurt mõjujõudu, palju suuremat kui 250 miljardit dollarit Ameerikas. Seetõttu neile, kes ei soovi avalikus sektoris riiki juhtida mitte avalikult, vaid oma huvidest lähtuvalt, sai Yukosest üks kõige suurem vaenlane. Samuti sekkus Yukos poliitikasse väga avalikult ja aktiivselt. Seetõttu said need struktuurid aru, et neil tuleb Yukosega arvestada, kuid nad ei tahtnud sellega leppida. Teine põhjus on ka tulevased valimised. Oligarhid ei ole just mitte kõige populaarsem elanikekiht Venemaal. Veelgi enam – suurem osa Venemaa elanikest vihkab neid. Kui president astus kahe tuntuma oligarhi – Vladimir Gussinski ja Boriss Berezovski vastu aktiivseid samme, siis majanduseliit oli rahulolematu ja häiritud, kuid enamik elanikest oli sellega väga rahul. Yukose vastu astutud samme saab käsitleda kui “valimisprojekti”.
Te olete suure ettevõtte juhatuses ja samas ka suures poliitikas. Kas teie ei karda?
Inimesed, kes kardavad, ei tegele Venemaal äri ja poliitikaga.
Venemaal räägitakse taas impeeriumist. Küll nn pehmest impeeriumist. Kas demokraatia on taganemas?
Impeerium ja demokraatia ei välista teineteist. Tänapäeva suurim impeerium maailmas on Ameerika Ühendriigid. See demokraatlik riik võtab endale vastutuse demokraatia arengu ja julgeoleku eest Ameerikast kaugetes piirkondades. Loomulikult ei ole riigid, kus Ameerika poliitiliste, majanduslike või ka sõjaliste meetoditega seda tagab, Ameerika kolooniad. Kuid see on väga sarnane impeeriumi rolliga. Selles mõistes peab ka Venemaa olema impeerium, liberaalne impeerium. Venemaa peab võtma vastutuse korra, inimõiguste ja demokraatia eest territooriumidel, mis ei ole Venemaa koosseisus. Baltimaad on liitunud loomulikul teel Euroopa ja NATO-ga. Balti riigid ei ole Venemaa vastutusalad. Kuid näiteks Türkmenistan, Usbekistan, TadĻikistan on meie vastutusalad. Mitte niivõrd poliitiliselt, kui just moraalselt. Kes peatab näiteks Türkmenbaša? Ta on oma riigis täielik ainuvalitseja.
Venemaaga ei ole ükski SRÜ riik võrreldav ei töötasu, sotsiaalsete garantiide, pensionide ja kui soovite, ka inimõiguste taseme poolest. Seetõttu on Venemaa meie arvates kohustatud kasutama oma majanduslikku ja poliitilist võimu, et neid uusdiktaatoreid ohjes hoida.
Venemaa on kontrastide maa. Viimases Forbesi 500 maailma rikkaima inimese nimistus oli ka 17 inimest Venemaalt. Samas on Venemaal palju vaeseid. Kuidas te seda seletate?
Selline rikaste ja vaeste vahekord on täiesti vältimatu meie riigi arengus. Meie riik on olnud pika aega nõrk ja on seda veel mõni aeg. Kõikides riikides, mis on läbi teinud täieliku reformi, on favoriitide ja autsaiderite varanduslik vahe ühiskonnas äärmiselt suur. Venemaal elab ametliku statistika järgi 40 miljonit inimest allpool vaesuspiiri.
Võitlus vaesusega on meie riigi kõige tähtsam ülesanne. Asjaolu, et iga miljardäri kohta tuleb kaks miljonit allpool vaesuspiiri elavat inimest, on tegelik oht meie riigile. Miljardäride arvu üle ei pea me uhkust tundma. Kui meil oleks neljakümne miljoni asemel viis miljonit vaest, oleks mul parem meel, kui miljardäride arv kasvaks kaks korda.
Venemaal on Kreml traditsiooniliselt sekkunud suurde ärisse. Nõukogude ajal seda juhiti, nüüd püütakse juhtida. Kui palju see takistab majanduselu, äri?
Minu arvates teatud poliitiline sekkumine Venemaa suurte ettevõtete tegevusse peab olema. Enamik suurtest, meie kaasa arvatud, on huvitatud, et võetaks vastu seadused, mis on meile kasulikud. Küsimus on selles, et erinevalt Prantsusmaast või Saksamaast (ma ei tea Eesti olukorda) on meil duumas jõud, mis asuvad täiesti vastutustundetutel ja hullumeelsetel seisukohtadel.
Detsembris on duumavalimised. Millises suunas kallutab see poliitilisi arenguid Venemaal?
Duuma koosseis jääb suures plaanis samaks mis täna. Säilib tugev vasakpoolsus, mis läheb riigile väga kalliks maksma. Parempoolsed saavad oma ja valitsev koalitsioon oma koha. Säilib praegune poliitiline joon. Kuid selle aasta detsembri valimised tulevad tähtsad hoopis seetõttu, et valmistavad ühiskonda ette nelja ja poole aasta pärast tulevateks uue presidendi valimisteks. Praegu ei kahtle Venemaal keegi, et järgmise aasta presidendivalimised võidab võimul olev president Vladimir Putin, kuid 2008. aasta märtsis valitakse sellele kohale keegi teine.
