30. novembril alanud üleilmne kliimakonverents pea 200 riigi osalusel Pariisis toob kokku mõistuse ja tunded. Pariisist oodatakse teadupärast kokkulepet, mis hoiaks kliima üleilmse soojenemise 2°C piires. Ootused siduvate kohustuste võtmiseks on mõistetavalt suured, sest oleks see viimaste kümnendite suur läbimurre reaalsete sammude astumiseks kliimasoojenemisega võitlemiseks pärast Kyoto protokolli põrumist.

Konverentsi avakõned on peetud ning pea kaks nädalat vältavad läbirääkimised alles hoo sisse saanud. Ürituse esinduslikkus ja senised lubadused on märkimisväärsed. Maailma suurriikide pead alates Putinist, Merkelist kuni Obama ja Xi Jinpingini on valmis enda poolt tegema jõupingutusi, et lepe Pariisis sünniks. Pea kõik osalevad riigid on tänaseks välja pakkunud konkreetsed sammud kliimasoojenemisega võitlemiseks. Nende hulgas on jõulisi tegevusi kavandanud maailma suurimad saastajad Hiina, USA, India ja ka Euroopa Liit.

Lubatud meetmed ja protsendid erinevad riigiti oluliselt ning üldpilt on suhteliselt kirju. Nii kuuluvad lubaduste hulka näiteks Euroopa Liidu ambitsioon 40% kasvuhoonegaaside vähendamist 2030. aastaks võrrelduna 1990. tasemega. Samas Venemaa lubab heitmekogust vähendada samas ajavahemikus 25-30% vahel ning USA aastaks 2025 emissiooni kahanemist 26-28% 2005. aastaga võrreldes. Eesti lubab vähendab 60% heitmeid 2050. aastaks võrreldes 2010. aasta tasemega, kuid kas meie püüdlustel on mõte, kui paljude arenevate majanduste emissioonid samaaegselt kasvavad? Seega mõneti ÜRO konsensusele ehitatud kohmakas otsustusmehhanism on siin isegi hea. Pardal on kas kõik või mitte keegi.

Viimaste nädalate kliimadebati fookus on paljuski suundunud üha rohkem rahale — kes maksab, kui palju raha kulub ja kuidas seda kulutada. Paljude seatud lubaduste taga on raha — näiteks kuidas minna võimalikult valutult ja milliste kuludega üle söepõletamiselt taastuvenergiale (2/3 CO2 emissioonist pärineb energeetikast), mis mahus tuleb investeerida uutesse tehnoloogiatesse, millist rolli peaksid finantseerimises mängima pangad nagu EIB või Maailmapank jne. Samuti kust leida puuduolev raha üleilmsesse kliimafondi, kust on otsustatud suunata 100 miljardit dollarit aastas vaesemate riikide aitamiseks. Leppe sisu ja õnnestumine keerleb suuresti raha ümber.