Viis sammu, mis viisid Eesti majanduskriisini

Riigieelarve kiire kasvatamine, tulumaksu langetamine, Eesti Panga passiivsus laenukasvu ohjeldamisel, reformide toppamine ja laenamist soosiv maksusüsteem aitasid majanduse ülekuumenemisele kaasa.

Keskerakond arvab küll teadvat, kes on majanduskriisi süüdlased: Reformierakond ja IRL, kuulutavad nende Tallinna tänavatel laiutavad plakatid. Kui aga vaadata tagasi viimastel aastatel tehtud poliitilistele otsustele, tuleb tõdeda, et kõik suuremad parteid — Reformierakond, Keskerakond, Res Publica, Isamaaliit ja Rahvaliit — on rohkem või vähem olnud tehtud vigade juures. Reformierakond ehk tõesti rohkem kui keegi teine. Ainult sotsiaaldemokraadid on kõrvale jäänud, aga nende avalikest esinemistest pole küll jäänud muljet, et nad oleksid tahtnud teha midagi teisiti.

Ärileht keskendus peamiselt tsüklijuhtimise vigadele ja sai kokku viis peamist poliitilist otsust või otsustamata jätmist, mis aitasid aastail 2004–2007 kaasa Eesti majanduse ülekuumenemisele ja järgnevale kokkuvarisemisele. Kõik see on muidugi tagantjärele tarkus ja võib öelda, et majanduse jahtumine oleks tulnud niikuinii, aga mõne otsuse teisiti tegemine tähendanuks, et oleksime astunud praegusesse aastasse väiksema languse ja 20 miljardi asemel näiteks 40 miljardi krooni suuruse riigireserviga.

1. Riigikulude hoogne kasv

2004. aastal riigi kulutuste kasv kiirenes. Need tõusid 22,5%. Peaminister oli siis Juhan Parts ja rahandusminister Tõnis Palts. (Eelarve vastuvõtmise hetkeks oli ministriks saanud küll juba Taavi Veskimägi, kuid nimetagem seda siiski Paltsu eelarveks.) Koalitsiooni moodustasid Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit. Järgmise, juba Veskimäe juhtimisel koostatud eelarve puhul võeti hoogu veidi maha. Kulud kasvasid 12,7%.

Kui aga Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit tegid Andrus Ansipi juhtimisel 2005. aastal uue koalitsiooni, vajutati pedaal jälle põhja. Rahandusministriks sai Aivar Sõerd ja majandusministriks Edgar Savisaar. Riigieelarve kulud kasvasid ühel aastal 17% ja teisel 22%.

Formaalselt oli kõik need riigieelarved ülejäägiga. Tulud olid suuremad kui kulud. Ühtlasi torkab silma, et mida aasta edasi, seda ebatäpsemaks muutusid prognoosid ning seda tihedamini ja suuremas mahus tuli teha lisaeelarveid. Nüüd, tagantjärele tarkusega võib öelda, et kulude kasvu oleks tulnud piirata, aga seda ei soovinud keegi. Ei koalitsioon ega opositsioon.

2. Maksulangetamise valimisprogramm

2001. aasta alguses teatas Siim Kallas, et Reformierakonna eesmärk on viia üksikisiku tulumaks 26%-lt 20%-ni. See sai erakonna tähtsaimaks valmislubaduseks.

Esialgu ei tulnud maksulangetamisest midagi välja. Kui Kallas koos Savisaarega lühikeseks ajaks valitsuse tegi, kirjutati koalitsioonilepingusse: „Maksupoliitikas eksisteerivad erakondade vahel programmilised lahkarvamused; maksupoliitika muutmine on kompleksne küsimus, mille lahendamine eeldab uut rahva mandaati.”

Uus mandaat saabus 2005. aastal. Valitsuse tegi küll Res Publica, kuid Reformierakonna juhtimisel kirjutati koalitsioonilepingusse tulumaksu langetamine kolme aasta jooksul 20%-ni. Järgmises, esimeses Andrus Ansipi valitsuses jätkati maksulangetamist koos Keskerakonnaga. Küll aeglasemas tempos.

Üks maksulangetamise mõõde on puhtalt ideoloogiline. Majanduse tsüklilise arengu korral aga tuleb küsida, millal seda teha. Kui Siim Kallas rääkis 2001. aastal langetamisest, oli Eesti eraisikutel pankades hoiuseid 2,5 korda rohkem kui võetud laene. Praegu on suhe täpselt vastupidine. Majandus kasvas tollal aga ikkagi väga kiiresti, 9,7% (2000), 7,7% (2001).

Kui maksulangetus mõni aasta hiljem käima läks, oli Eesti majanduse seis teistsugune: laenud olid hakanud kasvama 50%-ses aastatempos, palgad tõusid, firmad tegid rekordkäibeid. Kusagil polnud märke likviiduskriisist. Vastupidi, puudust polnud rahast, vaid ikka ideedest ja produktiivsus hakkaski kiirele arengule jalgu jääma. Sellises olukorras tähendas maksude langetamine lihtsalt kasvava ebaefektiivsuse lisavõimendamist.

3. Tulumaksu tagastamine laenuintressidelt

Eelmisel nädalal Tallinnas esinedes rääkis Soome keskpanga juhatuse liige Seppo Honkapohja, et üks Soome (aga ka teiste Põhjamaade) 1990. aastate alguse suure majanduskriisi põhjusi oli laenuvõtmist soosiv maksusüsteem.

Ka Eestis on üks selline faktor: 1996. aastal kehtestatud tulumaksu tagastamine eluaseme laenu intressidelt. Juba mõni aasta tagasi saadi aru, et süsteem jääb ajale jalgu. Näiteks Eesti Pank ja Andres Lipstok rääkisid 2004.–2005. aastal korduvalt, et võiks selle lõpetada. Hansapanga juht Erkki Raasuke ütles tollal, et tulumaksu tagastust arvesse võttes tuleb efektiivseks intressimääraks 2,5%. „See on määr, kust tavaliselt finantseerivad ennast tugevad omavalitsused, meil saab sisuliselt inimene tänavalt,” sõnas Raasuke. Eestlased said sel ajal Euroopa peaaegu kõige odavamaid eluasemelaene.

Poliitikud olid aga üksmeelselt vastu. Keskerakond teatas tollal, et teema pole aktuaalne. „Inimeste vajadus uue elamispinna järele on jätkuvalt suur,” seisis nende pressiteates. Janno Reiljan teadis rääkida, et Eesti Pank läheneb kodulaenu teemale valesti. Peaminister Andrus Ansip arvas, et asi pole küps.

Isamaliidu esimees Mart Laar ütles, et ei kiida seda heaks. Rahandusminister Aivar Sõerd avaldas Eesti Panga ettepaneku suhtes ettevaatlikkust. Riigikogulane Peeter Kreitzberg ütles aga: “Minu jaoks lõhnab see asi halvasti. Lipstok vaatab tulumaksu tagastamata jätmist puhtalt monetaarsest aspektist, täielikult puudub aga sotsiaalne argumentatsioon.” Need on mõned nopped 2005. aasta ajakirjandusest.

4. Pankade laenuralli

Indrek Neivelt on seda nimetanud Rootsi pankade juhtimisveaks. Tuletame meelde, et viimase seitsme aasta jooksul on Eesti eraisikute laenumaht kasvanud umbes 18-kordseks, ettevõtetel seitsmekordseks.

„Eesti Pank ei olnud piisavalt aktiivne,” meenutab ekspankur Andres Liinat mõne aasta tagust aega. Praegu on Liinat tegev online-turismiäris, kuid 2005. aasta mais pidi ta lahkuma Hansapanga eraisikute panganduse juhi kohalt. Põhjendus: pank hakkas kaotama kliente agressiivsematele konkurentidele. Tegelikult oli panga sees dilemma, kas hoida laenude andmisel ettevaatlikumat joont või minna ralliga kaasa. Valiti viimane tee. Ja 2004. aastal kasvas eraisikute antud laenude maht Eestis esmakordselt rohkem kui poole võrra, täpsemalt 52,4%. Järgmisel aastal veelgi kiiremini, 70%.

„Eks kõik tegid, eksisid ja enesekriitiliselt võib öelda, et pangad tegid juhtimisvigu,” ei taha Liinat siiski tagantjärele targutamisse laskuda. Ta viitab aga vähemalt kahele veale Eesti panganduses. Esiteks, et eluasemelaenude eest osteti autosid, elektroonikat ja reisiti ning kõigele sellele vaadati läbi sõrmede. Teiseks, arendajad kordasid nagu mantrat: võrrelge Eesti elamispinna ruutmeetreid leibkonna kohta ülejäänud Euroopaga. „Aga keegi ei öelnud seda, mis ajaga, kas viie või kolmekümne aastaga peame selle vahe Euroopaga tagasi tegema,” ütleb Liinat.

Ühel pangal on väga komplitseeritud üksinda turu vastu tegutseda. Igaühel on oma vastutus. Panga divisjonijuht vastutab pangajuhi ees, see omakorda oma ülemuste ees teisel pool merd. Kõigil on omad mõõdikud ja oma vastutus. Liinati arvates oleks pidanud Eesti Pank jõulisemalt tegutsema, et sundida tervet turgu korrastuma. „Neil olid vahendid, mitte küll palju, aga olid. Kuid nad polnud piisavalt aktiivsed,” ütleb Liinat.

5. Igikestev valitsuse passiivsus

Kui kõiki eeltoodud näiteid võib nimetada tsüklijuhtimise vigadeks, siis pikemas perspektiivis on veelgi tähtsamad tegemata jäetud struktuurireformid. Tööstuspoliitika puudumine, igikestev haridus- ja haldusreform. Valitsuste läbi aastate kestnud passiivsus.