Kui tõsine on teema, et pangad ei taha enam ärikinnisvara soodsatel tingimustel finantseerida?

Midagi ei ole kardinaalselt halvasti. Oleme Balti riikides aastatest 2012–2017 harjunud liiga heade laenutingimustega. Kui satun rääkima oma kolleegidega Euroopas, tuleb ikka jutuks: mis on teie riigis keskmised finantseerimistasemed ja intressid? Alati võib näha, kuidas kulmud kerkivad, kui rääkida, mis tingimustel meil raha antakse. Küsitakse: kas tõesti saab siin nii odavalt laenuraha?

Mis tingimustel on meil laenuraha saadud? Mis on muutuste põhjused?

Olenevalt laenumahust on olnud ka 50-aastaseid laenu tagasimaksegraafikuid. Meie küsime konservatiivselt finantseerimist 50–60% objekti ostuhinnast. Maksame põhiosa tagasi 50 aasta jooksul, kuigi laen ise on viieaastane. Marginaal on ülisoodne 1,2–1,7% üle euribori. Samal ajal on Balti ärikinnisvara tootlustase euroalal kõige kõrgem.

Meid tabas mitu lööki korraga.

DNB/Nordea lahkus, tekkis ühendpank Luminor. Erkki Raasuke, Gunnar Toomemets ja Kristina Siimar teevad seal suurt tööd. Luminor kaasas hiljuti 350 miljonit eurot kolmeaastaste võlakirjadega, mille kupong oli minu teada 1,5%. Kui pank laenab sisse 1,5%-ga, millega me oleme harjunud saama eraisikust klientidena eluasemelaene, siis on selge, et pank ei saa seda sama hinnaga välja laenata. Ta peab sinna lisama oma riskimarginaali, tegevuskulud ja kasumiootused. Arvan, et raha väljalaenamise hind saab olla 2,5–3%.