Probleemid peituvad nii läbikukkunud ettevõtjates kui ka üldises ehitusturus. Ehitusturg on viimastel aastatel olnud deflatsiooniline ja nõudlus on olnud väiksem. Kui probleemid mitme aasta jooksul kogunevad, hakkavad nad ühel hetkel üle jõu käima. Teiseks on riigihangete ja tavaliste hangete puhul kogu aeg võidujooks madalamale hinnale ning on arusaadav, et ühel hetkel pidid sellega kaasnema probleemid kas nõrgematele ettevõtetele või ülemäära uljastele tegutsejatele. Kolmas, subjektiivne põhjus on see, et osa firmasid juhitaksegi halvasti.

Eestis on suuri tellimusi alati tehtud Euroopa Liidu rahaga, kuid perioodi vahetumisel on rahakott kergeks jäänud, mistõttu turule tekkis lisapinge. Nõrgemad ettevõtted on seetõttu raskemas seisus.

Viimased kümme aastat on räägitud, et riik saaks eelarvet tasakaalukamalt teha ja ühes sellega hoida riiklike investeeringute taset stabiilsena. Mitte nii, et aastatel, mil rahakott on paks, pingutatakse investeeringutega üle ja järgmisel aastal keeratakse kraanid kinni. Riik peaks tegema kõik, et tagada niigi tsüklilise ehitusturu stabiilsus. Seda saaks reguleerida laenupoliitika ja riiklike investeeringute juhtimisega. Samuti tuleks leevendada riigihangete kurnamisprotsessi ja tuua sisse teised, kvaliteeti puudutavad kriteeriumid.