"Kõige põletavamateks probleemideks on kahtlemata tööpuudus ja meie majanduse madal konkurentsivõime, see, et meie tööstuse struktuur on selline, et rahvusvahelises tootmises oleme liiga tihti juhusliku, suhteliselt lihtsa ja seetõttu väga ebastabiilse ja mobiilse ning vähetulusa allhanke tegijaks," ütles Vitsur Delfile.

Paraku on see aga selline majandussfäär milles väga odavad ja rohke tööjõuga Aasia riigid kogu ülejäänud maailmale järjest tugevamat konkurentsi osutavad. Selline olukord meie konkurentsivõimes on omakorda mitmete teiste probleemide või nõrkuste tagajärjeks.

"Üheks põhjuseks miks meil kõige paremini pole läinud, kuid millest meil ei räägita on see, et me peamegi õigeks lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad (seekord siis tsüklit võimendavalt: alguses ülikiire majanduskasv ja seejärel sama tugev kukkumine) ning me polegi eriti huvitatud siin midagi ette võtmast, pigem kaldume väitma, et selline asjade käik on meile kõige kasulikum," lausus Vitsur.

Laiemas kontekstis on meie suurimaks probleemiks suutmatus luua piisavalt uusi ja innovaatilisi tooteid; nende tootmist ja müüki arvestatavas mahus käima panna ja kontrolli toimuva üle enda käes hoida.

"Me ei saa sellega hakkama, sest meil napib vajalikku kogemust, meil pole piisavaid kontakte, vajaliku tasemega koolitust ega ka ambitsioone. Me ei osanud pika aja jooksul näha probleemi selles, et meie ettevõtlus oli tugevalt orienteeritud väljast sisse laenatud raha kulutamise korraldamisele, mitte aga maailmaturgudel konkureerivate toodete loomisele ja nende müügiga raha teenimisele," ütles Vitsur.

Lõppkokkuvõttes on aga Vitsuri sõnul meie suurimaks probleemiks see, et oleme liigses vaimustuses sellest, et mõnel riigil on halvemini läinud kui meil ja loeme seda tunnistuseks enda edukusele.