VAMBOLA RAUDSEPP: Järgmine nobelist üllatab?
Seega on juba nende vajaduste rahuldamisse sisse programmeeritud ühiskonna vaimuelu paradigmaline kriis. Akadeemilistes ringkondades söandame rääkida ennekõike normaalse ühiskonna n-ö korraliku inimese vajadustest. Kui aga rahvuslikust produktist ebaloomulikult suur osa läheb ühiskonna väärarengu (alkoholism, narkomaania, HIV, aids, prostitutsioon, kodutus, hasartmängud, keskkonnareostus, terrorism, ohvriabi jms) tagajärgede rahastamiseks, siis vihjab see selgelt mitme nn normaalteaduse kriisiseisundile. Asi on selles, et viimased ei peegelda täielikult, ega uuri tegelikkust. Pealegi pole isegi meetodeid, kuidas neid väärarengu tegureid seostada ja mõõta.
Millised on tagajärjed?
Vaja oleks prognoosida, kuidas üha paisuvad väärarengud mõjutavad meie majandustegelikkust ja elu kvaliteeti tulevikus. Võime nentida, et meil levib HIV kiiremini kui Aafrikas, narkomaania kogub hoogu, kuid millised tagajärjed siit johtuvad?
Hoolitseme narkomaani süstlavahetuse eest, kuid peame arvestama ka sellega, et iga narkomaan vajab päevas umbes 300 krooni doosi hankimiseks. Kui meil on ligikaudu 15 000 narkomaani, siis peaksime aastas arvestama 1,65 miljardi krooni ulatuses narkotoetustega, sest muidu hangib narkomaan kuritegevuse kaudu ikkagi selle raha.
Lisagem siia veel aidsi ravimine, rehabiliteerimine, vanglate ülalpidamine, ohvriabi jt. Saame rahasummad, mis hakkavad tõsiselt koormama riigieelarvet. Lähiaastatel, pidades silmas läänes saavutatud taset, võib meil minna vähemalt kümme miljardit krooni aastas.
Tegelikkust tuleb uurida sellisena nagu ta on, ei ole vaja idealiseerida. Kui igapäevaelu väärastub üha kiirenevas tempos, siis tuleb seda ka vastavalt uurida, kujundada mõisteaparatuur ja teaduslikud uurimismeetodid. Pole vaja häbeneda, kui ülikoolis kaitstakse doktoritöö rahakäibe alal, mis hõlmab prostitutsiooni, narkokaubandust, väljapressimisi, kerjamist jne, sest see rahakäive on juba praegu võrreldav Eesti ühe keskmise kohaliku eelarvega.
Süvenev lõhe majandustegelikkuse ja -teooriate vahel tekitab paratamatult nii üliõpilastes kui ka õppejõududes protestivaimu õpetatava vastu. Protesti kutsuvad esile üksikute teooriate idealiseeritus ja liigne matematiseerimine, pealegi kui tegurite piiritlemine ja lähteandmete kättesaadavus on küsitav. On oht, et tegeleme abstraktse kabinetiteooriaga, mis aastakümnetega stagneerub ja kaotab üha enam sidet majanduspraktikaga. Võib-olla on siin kohatu nimetada tasakaalu-, tsüklilisus- jt teooriaid, kuid oma jao hävitavat kriitikat läänes on needki saanud.
Kui sageli otsivad teoreetikud-modelleerijad väitekirjades lahendusi probleemidele, mida majanduspraktikas pole tõusetunud ja vaevalt et tõusetubki. Seega pakub mudel ainet teadlastele omavahelisteks teoreetilisteks väitlusteks, millel on ka oma väärtus. Varjatud tegelikkust uurida ei söanda küll keegi.
Kõnesolev probleem (paradigmaline kriis) on globaalne. Õpetlik on ehk see, mis toimus meil 1990. aastate algul. Eesti vanema põlvkonna majandusteadlastele on asi tuttav, sest siis leidis aset tõeline paradigmavahetus, mil loobuti marksistliku majandusteaduse ja -praktika arendamisest ning mindi üle nn normaalmajanduse teaduslikule käsitlusele.
Läänes toimuvaid arenguid uurides, tõdeme, et asi on muutunud n-ö tippteaduse tasemel kriitiliseks. Isegi nobeliste süüdistatakse autismis, s.o kapseldumises omaenda fantaasiasse ja võimetuses mõista majandustegelikkust oma terviklikkuses. Järgmistelt nobelistidelt oodatakse paradigmalist kriisi ületavaid uuringuid, mis annaks uue suuna kogu majandusõpetusele, eriti makroökonoomika valdkonnas.
Eestis võimalike lahendusteede leidmiseks pakun järgmist: majandusõpetuste eri suundadele soovituste andmiseks kutsuda ellu intellektuaalidest koosnev komisjon, kes kaaluks erinevaid seisukohti, arendaks dialooge ja uuriks rakenduslikke suundi. Näiteks, suurem rõhuasetus võiks olla rahvuslikul majandusel, avalikel diskussioonidel ning rakenduslikel finants- ja investeeringuarvutlustel.
Vaidlus maksude üle
Vaidlusi tekitavad poliitikute välja pakutud erinevad maksumäärad (sh käibemaks, üksikisiku ja ettevõtte tulumaks), kuid inimesele pole kättesaadavad paljuvariandilised arvutlused eelarvete täitumise kohta erinevate maksude ja maksumäärade alusel. Ilmselt on kõnesolevad arvutlused rahandusministeeriumi kantsleril olemas, kuid miks peab see olema n-ö kabinetisisene teave. Muidugi, avaliku sektori eelarve on ennekõike poliitiline otsus, kuid andkem ka üldsusele võimalus otsustamisele kaasa rääkida.
Lähiajal asjad muutuvad. Optimismiks annab põhjust seik, et juba on tekkinud rühmitused, kes on asunud kriitiliselt läbi vaatama väljakujunenud üldtunnustatud süsteemi, millel rajaneb nii majandusõpetus kui ka uurimistöö traditsioon. Peaksime hoolitsema selle eest, et nende julgete meeste seisukohad leviksid Eestis ja siin jätkuks ka järgijaid.
