Mahepõllunduse ajaloost
Tänapäevasel mahepõllumajandusel, mille põhimõtted kujunesid välja 1970-1980-ndatel aastatel, on olnud mitmeid eelkäijaid. Üks olulisemaid mõjutajaid on biodünaamiline põllumajandus. 1920-ndatel Austria õpetlase Rudolf Steineri loengutega algatatud põllumajandusviisi viljeldakse ja arendatakse edasi tänaseni. Siiski on biodünaamiline põllumajandus jäänud väheste pühendunute pärusmaaks. Selle peamisi põhimõtteid rakendatakse aga ka mahepõllumajanduses.
Alternatiivse põllumajanduse liikumisi oli 20. sajandi keskpaigas biodünaamilise kõrval teisigi. Kuigi üksteisest mõnevõrra erinevate põhimõtetega, oli nende peamiseks ühisjooneks püüdlemine tasakaalustatud, loodusega kooskõlas toimiva tootmisviisi poole. Kõik need liikumised jäid aga pikaks ajaks vähetähtsateks ning laiema avalikkuse tähelepanuta.
Olukord muutus 1970-ndatel, kui Euroopa riikides tekkis laiem huvi loodussõbraliku põllumajanduse vastu. Loodi mitmeid mahepõllumajandusorganisatsioone, kes alustasid ka mahetootmist reguleerivate nõuete — standardite väljatöötamise ja neid nõudeid järgivate tootjate tegevuse kontrollimisega. Suuremat tähelepanu hakati mahepõllumajandusele siiski pöörama alles 1980-ndatel aastate teisel poolel, kui lisaks Euroopa Ühenduse põllumajanduspoliitika peaeesmärgile, suurendada saagikust tagamaks ühendusesisene isevarustatus peamiste toiduainetega, kerkisid esile uued eesmärgid — toidu kvaliteet ja keskkonnakaitse. Nende eesmärkide täitmisel ei saanud kuidagi alahinnata mahepõllumajanduse olulisust.
Euroopa kõrval käivitus mahepõllumajanduse areng ka Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Kanadas ja mujal. Suurt osa mängis selles ka tarbijate huvi suurenemine mahetoidu vastu.
Euroopa Liidu ühtsed mahepõllumajanduse põhinõuded jõustusid 1991. aastal määrusega (EMÜ) nr 2092/91. Lisaks kohustuslikele, kogu Euroopa Liidus kehtivatele nõuetele, võib iga liikmesriik ja kontrollorganisatsioon kehtestada täiendavaid nõudeid.
Allikas: Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus
