• Aluspinnast ehk müüritisest tingitud laiemad horisontaalsed, vertikaalsed ja diagonaalsed praod, mille põhjused võivad olla nii hoone vajumises või ehitusdetailide nihkumises kui ka müüritise ladumismördis. „Selliste pragude remontimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, kas pragu on veel liikuv või rahunenud, välja selgitada pragude tekkepõhjus ning alles seejärel valida sobivaim remondimeetod, milleks võib olla pragude sildamine armeerimisvõrgu või ehituskobadega, samuti pragude täitmine injekteerimismörtidega, mis seovad müürikivid üksteise külge ja muudavad seina õhutihedaks. Pragude remondile järgneb krohvkatte remont ja selleks tuleks kasutada olemasolevale krohvile võimalikult sarnase koostise ja struktuuriga krohvimörti,“ seletab Rene Vinkler.

• Ämblikuvõrgutaolsed juuspeened praod krohvkattes. Rene Vinkleri sõnul esineb neid kõige rohkem esineb seintel ja põhjuseks võivad olla nii segamaterjalist müüritis (erineva soojuspaisumisega müürikivid), müürikivide ladumismört (liiga pehme või siis liiga tugev võrreldes müürimaterjaliga), müürimaterjali suhtes liiga tugeva krohvimördi kasutamine (nt paekivist või savitellistest seinad, mis on krohvitud tsementkrohvidega), rohkelt peenosakesi sisaldav krohvimört (aurutihe) või ka liiga õhuke krohvkate, mis ei pea vastu seinte soojuspaisumistele.
„Selliste seinte remontimiseks ei ole sageli vajadust krohvkatet täielikult eemaldada, piisab irduva krohvi eemaldamisest. Seejärel kinnitatakse seintele krohvivõrk - kas siis tsingitud terasvõrk, roostevabast terasest võrk või klaaskiudvõrk, mis jääb uue krohvkatte kandjaks ja maandab mingil määral ka aluspinnast tekkivaid pingeid ning lauskrohvitakse kõik seinad juba läbi krohvimisvõrgu,“ jagab Rene Vinkler infot.
Klaaskiud-krohvimisvõrku seintele ei kinnitata, see uputatakse krohvimistööde käigus märga krohvimörti. Mehaanilise tugevuse ja krohvkatte pikaealisuse seisukohast on oluline, et uue krohvi kihipaksus jääks vähemalt 10 mm, lubikrohvide puhul peaksid kihid olema veelgi paksemad. Samuti on ka väga oluline, et ülekrohvimiseks kasutatav krohv oleks pehmem, kui olemasolev aluskrohv.
Näiteks, kui seinad on krohvitud tsemendisisalduseta lubikrohviga, siis tuleb ka ülekrohvimiseks kasutada lubikrohvi, kui seinad on krohvitud tugeva tsementkrohviga, siis ülekrohvimiseks tuleb kasutada pehmemat ja olemuselt elastsemat-lubitsementkrohvi. Peale lauskrohvimist võib spetsialisti sõnul krohvkatte viimistleda kas värvi või dekoratiivkrohvidega.

• Vee- ja niiskuskahjustused. Sellised kahjustused ilmnevad kõige rohkem soklipiirkonnas, kus põhjustajaks on nii vihmapritsmed, lumesulamine kui ka kapillaarniiskus. Samuti ka vihmaveetorude ja –rennide ümbrus, kui need lekivad. „Sellistes piirkondades on krohv tihtipeale seinast juba irdunud või maha kukkunud, väga tihti ka pudedaks muutunud ning veekahjustused ilmnevad ka müürimaterjalil. Veekahjustusega pindade remondiks tuleb kahjustunud krohv kuni müüritiseni eemaldada, vajadusel remontida müürikivid ja nende vuugid ning seejärel krohvida,“ räägib Rene Vinkler.

• Niiskuse mõjul tekkinud soolakahjustused. Need ilmnevad enamjaolt soklipiirkonnas, keldrite siseseintel ja väljenduvad valgete laikudena või ka soolakristallidest moodustuva „vatina“. „Selliste pindade remondiks tuleb krohvkate täielikult eemaldada kuni silmnähtava märgumise piirini, tihtilugu ka puhastada kividevahelised vuugid kuni paari cm sügavuselt, kuna ka neis on soolade ladestus. Oluline on enne krohvkatte remontimist likvideerida niiskuse põhjus - selleks on enamjaolt puuduv vundamendi hüdroisolatsioon või drenaaž. Kui niiskuse liikumise põhjust ei likvideerita, jääb sama probleem ka edaspidi korduma. Seejärel krohvitakse puhastatud pinnad spetsiaalse saneerimis- ehk sooladekogumiskrohviga. Sellise krohvi eripära seisneb selles, et see on väga poorne ja ladestab niiskusega liikuvad soolad enda poorides ning ei lase sooladel liikuda krohvi sees ega ladestuda krohvi pealispinnale hoides sellega ära krohvkatte pragunemise ja irdumise müüritiselt,“ seletab Rene Vinkler. Oluline on ka see, et saneerimiskrohvi võib viimistleda üksnes kõrge veeauru läbilaskvusega värvide (kas silikaat- või silikoonvaikvärviga) või viimistluskrohvidega.

• Puitseintega majade krohvipraod. Sellisel juhul tuleb Rene Vinkleri sõnul kuni palkide või laudiseni eemaldada nii krohvkate kui ka krohvikandjad, mis enamjaolt on kas nõukogudeaegsed TEP-plaadid või krohvisõrestik. Seejärel hinnatakse puitseina seisukorda, vahetatakse välja mädanenud puitosad ning kinnitatakse seintele spetsiaalsete kinnitite abil kas krohvitavad mineraalvillaplaadid või pilliroomatid, kinnitite külge paigaldatakse omakorda ka armeerimisvõrk (tsingitud terasvõrk või klaaskiudvõrk) ning see järel krohvitakse kõik seinad lubitsement-kergkrohviga 20-25 mm paksuse kihina.
Viimistleda võib krohvipinda kas värvide või dekoratiivkrohvidega, millel on kõrge veeauru läbilaskvus. Tähelepanu tuleb ka pöörata sellele, et vajalikesse kohtadesse seintel tehtaks peale krohvimistöid ka deformatsiooni- ehk paisumis-kahanemisvuugid.