Enesestmõistetavalt on puitpõrandaid vaja kaitsta, et need oleks vastupidavad kulumisele ja kahjustustele ning et põrandat oleks ka lihtne puhastada. Kui soovitakse saada tugevamat ja kulumiskindlamat tulemust, siis põrand lakitakse. Lakid on üldjuhul läbipaistvad, aga lakke saab ka toonida.
Kauni ja ühtlase tulemuse saab esmalt pinda peitsides sobiva tooniga ning seejärel lakkides läbipaistva lakiga. Peitsi on lihtsam ühtlaselt pinnale kanda võrreldes toonitud lakiga.

Teatavasti kipub männipuit aja jooksul veidi kolletuma. Samuti kolletuvad vana tüüpi alküüdlakid. Kuidas saaks kolletumist vähendada? Looduse vastu küll ei saa, aga oma väike nipp on ka siin. Enne lakkimist tuleks puidupinnale kanda valgeks toonitud peitsi. See kaitseb puitu väga hästi UV-kiiruse eest, mis põhjustab puidu kollaseks muutumist. Viimistlemiseks tasub valida kaasaegne veepõhine lakk, mis ei kolletu ning on praktiliselt lõhnatu, töövahendid saab puhtaks veega ning pind kuivab kiiresti. Saadaval on ka mati läikeastmega lakke, mille pind jääb väga naturaalne ning peaaegu nähtamatu lakikiht jätab õlitatud pinnaga sarnase tulemuse.

Peale peitsimist võibki asuda lakkimise juurde. Tark oleks seda teha mugavate töövahenditega kasutades pikendusvart, et ei peaks põrandal küürutama või põlvitama.
Lakkimisel imab puit esmalt päris palju lakki sisse ja esimese kihi kandmist võib nimetada ka kruntimiseks. Kui peale esimese kihi pealekandmist on puidukiud n-ö turritama hakanud, siis tuleks enne teise lakikihi kandmist teha põrandale kerge vahelihvimine. Seejärel lakkida pind vedeldamata lakiga üle nii mitu korda, kui on ette nähtud kasutusjuhendis. Lakkida tuleks laudisega samasuunaliselt mitte risti.