Mis siis on neis õnnetustes ühist? Vastus - kõik hooned olid kaetud samasuguse kattega. Selleks on „võileib, mille terasest lehtede vahel on tuleohtlik segu kummist ja plastikust.

Pärast kaht esimest Dubai tulekahjut keelati need alumiinium-komposiit paneelid Araabia riikides ära. Pärast Londoni tulekahjut keelatakse see odav kete ka Suurbritannias. Miks seda üldse kasutati? Sest need hoiavad vihma eemale ja mingi soojuse majas sees - ning lisaks jätavad hoonest natukenegi kõbusama mulje.

Neid on siiski tuleohutuse osas testitud. Nagu ütles üks ehitaja: „töö vastas kõigile standarditele, tuleohtus-regulatsioonidele ning ka tervishoiu- ja ohutusnõuetele".

Olin toimetaja ajakirjas „Building" kui 1971. aastal vajus kokku Ronan Pointi hoone. Sel oli puitkarkass ja ka see vastas toona nõuetele. Neid oli testitud ja nad olid lastud kasutusse. Niisiis miks lasti toona käiku need puitkarkass-hooned ja Londoni hoones kasutatud olnud „võileib"? Sest need tuleohutustestid, mida tootjad peavad läbima, koosnevad sellest, et nad panevad mõned paneelid kokku ja süütavad tiku.

Ametiasutused, kes materjale heaks kiidavad reklaamivad oma teenust „et meie heakskiit on sulle kasuks." „Sulle" ei tähenda aga mitte lõppklienti vaid ehitusmaterjalide tootjaid.

Kriteeriumeid määravad just need ehitusmaterjalide tootjad. Need, kes selle ise koostatud testi läbivad saavad endale võimsa heakskiidu. See võimaldab neil müüa ehitajatele.

Miks siis nii paljud inimesed hukkusid? Kui te kellegi, kes asjast teab, purju joodaksite, siis tuleks sealt selline vabandus: „Tead, Peter, keegi ei soovi seda paati kõigutada. Me oleme kõik professionaalid ja me tahame head. Me võtame oma tööd tõsiselt. Aga, tead, kogu testimist kontrollivad need, kes selle eest maksavad - tootjad. Ei või lasta mõnd veidrat tüüpi tarbijakaitsest tüli tekitama. Me ei ole halvad inimesed. Ma ei öelnud seda, eks? Meil on head kavatsused."