Kes vastutab planeerimisotsuste eest?

Planeerimisotsused kujundavad meie elukeskkonda – seda, kus me elame, kus töötame või õpime ja kus puhkame. Planeeringute koostamine on vajalik nii ettevõtluse kavandamiseks, elamualade arendamiseks kui ka vaba aja veetmise võimaluste kujundamiseks. Planeeringu koostamises osalevad mitmed osalised – omavalitsus, huvitatud isik, erinevad ametkonnad, keskkonnaorganisatsioonid, kinnistuomanikud ja laiem avalikkus. Nad kõik täidavad enda huvidest, vajadustest ning pädevusest tulenevat rolli. Kes aga vastutab selle eest, et planeeringuotsus oleks poolte kokkulepe ja tagaks meile hea elukeskkonna?

Üldjuhul on igal planeeringul selle elluviimisest huvitatud isik ehk arendaja, kellel on konkreetne idee või vajadus mingi tegevuse elluviimiseks, mis tingib uue ruumilahenduse koostamise. Arendaja ei ole ilmtingimata ettevõtja – ta võib olla ka eraisik, kes on huvitatud endale kodu rajamisest. Arendaja võib olla ka riigiasutus, kes on näiteks huvitatud maantee või kõrgepingeliini rajamisest. Sellele vaatamata on arendajat iseloomustavaks sõnaks „huvi”, millest lähtuvalt planeerimisprotsess alguse saab ja mille eest ta kogu protsessi vältel vaieldamatult seisab.

Planeerimisprotsess on avalik protsess, kuna see peab tagama kõikide ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava elukeskkonna kujundamise. Seega on hädavajalik, et planeerimisprotsessis osaleksid piirinaabrid ja laiem avalikkus, et samuti esindada ja kaitsta oma huve planeerimisotsuste tegemisel. Kokkuleppe saavutamiseks ei saa rääkida formaalsest avalikkuse kaasamisest, seadusest tulenevate menetlusnõuete detailsest järgimisest. Avalikkusel tuleb võimaldada planeerimismenetluses aktiivselt osaleda kogu planeeringu koostamise jooksul, et tagada laiapõhjalisi arvamusi arvestav ja vastuvõetav planeeringulahendus.

Planeeringu koostamisel tuleb lahendada rida erinevaid ülesandeid, mis puudutavad erinevate ametkondade pädevusi. Lahendada tuleb keskkonnaküsimused, ligipääsude ja muu toetava tehnilise taristu teemad, elukeskkonna turvalisust puudutavad probleemid, käsitlema peab vajadusel muinsuskaitse tingimusi jms. Ametkondade osalemine lähtub esmajärjekorras asutuse vastutusvaldkonnast ja selle vajaduste kaitsmisest. Siiski peavad ametiasutused olema valmis kokkulepeteks – planeeringulahendus peab olema tasakaalus ning panustama lisaks keskkonnaeesmärkide täitmisele positiivsete sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste mõjude soodustamisse.

Kõikide eelnevalt kirjeldatud osaliste huvid, vajadused ja tingimused peab üheks tervikuks suutma siduda planeerija. Just planeerija peab kogu protsessi vältel suutma näha tervikpilti kujundatavast ruumilahendusest, hindama erinevate poolte seisukohti selle tervikpildi valguses ning siduma selle tasakaalustatud planeeringulahenduseks, milles on esindatud nii arendaja esialgne idee, laiema avalikkuse huvid kui ka ametkondade tingimused idee elluviimiseks.

Planeerimisotsuse kui osaliste omavahelise kokkuleppe fikseerib üldjuhul kohalik omavalitsus, riiklike huve kandva planeeringu korral riigiasutus. Kuigi planeerimisotsus on kaalutlusotsus, mille tegemiseks on laiaulatuslik otsustusõigus omavalitsusel (või riigil), on hädavajalik, et selle tegemisel arvestataks kõiki olulisi asjaolusid, ettepanekuid, arvamusi ja tingimusi, mis planeeringulahenduse väljatöötamisel on esitatud või välja toodud. Vaid sellisel juhul on tagatud, et planeering on kokkulepe meie ühise ruumi kasutusest tulevikus.

Planeerimisotsused ei ole jagatud vastutus, kus igaüks vastutab tulenevalt enda pädevusvaldkonnast, huvist või juriidilisest kohustusest. Planeerimisotsused on ühine vastutus, kus parima võimaliku kokkuleppe saavutamisse peab panuse andma iga planeerimismenetluses osaleja – omavalitsus, planeerija, arendaja, pädev ametiasutus ja laiem avalikkus. Kokkuleppe tagamiseks tuleb igal planeerimismenetluses osalejal ennekõike endale otsa vaadata. Mõjutavad need otsused ju meie kõigi elukeskkonda.