Sõrmus kirjeldas, et kulude kasv põllumajandus- ja toidusektoris sai mullu alguse energiahindade kerkimisest. „Nüüdseks ei ole ükski kulu jäänud suurenemata, mis on tegelikuks põhjuseks, et tarbijad tunnetavad väga otseselt toiduainete hinna tõusu,“ märkis ta.

Ukraina sõja ja sanktsioonide otsene mõju lasub selles, et seni toodi Eestisse palju väetisi Venemaalt, selle hooaja märksõnaks on otsida alternatiivseid tarnijaid. Ebakindlust aga selle osas on. „Väetise hind on sõltuvuses gaasi hinnast, mistõttu ka väga oluline, millised on arengud gaasiturul,“ jätkas ta.

Sõrmus nentis, et kogu hinnatõus tarbijateni veel jõudnud polegi ehk aina hullemaks läheb. Ta tõi ka välja, et näiteks piima kokkuostuhind on aasta võrdluses märkimisväärselt kerkinud, aga täies mahus see veel jaekettide hindades ei kajastu. Ehk ka poeketid konkureerivad omavahel, aga ühel hetkel pole hinnatõusust pääsu. Sõrmus viitas, et sama kehtib ka leiva- ja saiatoodete maksumuse kohta.

Mis puudutab isevarustatuse taset, siis impordist sõltume näiteks liha puhul. „Sealihasektor on sügavas kriisis juba pikemat aega,“ sõnas Sõrmus illustreerivalt.

Kuna inimesed teevad valiku hinna põhjal, tähendab see Sõrmuse sõnutsi kokkuvõttes laiemalt ka seda, et üldiselt leiab kiiremini tee ostjate korvi imporditud toit. „Hinnasurve pärast eelistatakse võib-olla madalama kvaliteediga toitu.“

Sõrmus leiab, et tulevane valitsus peaks fokuseerima sihid sellele, et tagada Eesti toidutootjatele ausad tingimused. „Meie konkurendid teistes Euroopa riikides tegelevad väga aktiivselt aktsiiside ja toetuste teemaga, ei saa maha jääda. See automaatselt halvendaks meie toodangu konkurentsivõimet.“

Mida täpsemalt tema hinnangul ikka ära peaks tegema? Mis on nn must stsenaarium, kui olukord ei parane, kas osad ettevõtted panevad pillid kokku? Kuidas on käesoleval suvel hooajatöölistega, on neid piisavalt?

Kõigest lähemalt erisaates.