IT-ettevõtted vajavad riigihangete uuendamist. Vastasel juhul ei soovi firmad nendes osaleda

Nii mõnedki riigihanked oleks võimalik läbi viia majanduslikult soodsamates tingimustes, kuid ajale jalgu jäänud nõuded piiravad IT-ettevõtete võimalusi riigile abikäsi ulatuda ning annavad hoogu juurde hoopis tööjõukriisile.

Eesti ei ole enam ammu odava tööjõuga Ida-Euroopa riik. Vähemalt IKT-sektoris ei jää palgatase sugugi alla Euroopa suurriikides asuvates ettevõtetes makstavatele töötasudele. Eestis on loomulikult taseme väga kiirele kasvule aidanud kaasa ka juba aastaid sektorit kummitav ja järjest süvenev tööjõukriis, kus palga ülepakkumine on saanud normiks, leidmaks parimat võimalikku tööjõudu ja hoidmaks ettevõtteid tegevuses.

Tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu siseselt muutumas järjest tavapärasemaks. Ometi vaadates riigiprojekte, siis on välja toodud tingimused jäänud kümne aasta tagusesse aega, mil kohalikku palgataset ei olnud mõtet Euroopa Liidu keskmisega üldse võrdlema hakatagi. Ehk siis dekaad tagasi ei mõelnud ükski ettevõte, et projekti võiks osalema kutsuda mõne välistöötaja. Täna on olukord aga hoopis teine.

Palgakulu ühe inimese kohta on paljudes riikides väiksem kui Eestis, mis tähendab, et palgates eksperdi näiteks Poolast, Rumeeniast, Horvaatiast või Bulgaariast, on palgafond isegi ligi 30 protsenti väiksem.

Kui varem oli välisspetsialistide puhul probleemiks ka kaugtöö võimalikkus ja kvaliteet, siis täna on sellisest töövormist saanud uus normaalsus kõikjal maailmas, mille efektiivsust ei saa enam kahtluse alla seada. Sellisel viisil töötamist juhib eelkõige IT-sektor, mis on suuresti põhjustatud globaalsest tööjõuprobleemist, kuid samas ka tõsiasjast, et just nii on võimalik ettevõtetel võtta tööle parima kvalifikatsiooniga töötaja ning vajadusel hoida ülalnimetatud palgakulu kontrolli all. Just seetõttu on ka arusaamatu, millist lisaväärtust annab riiklike projektide puhul nõue, et inimesed peavad istuma ühes ruumis, kui tegelikult on täna IT-ettevõtetel loodud kõik võimalused ka edukaks töö tegemiseks viisil, mil inimesed viibivad teineteisest kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Kaugtöö täielik välistamine tekitab aga kohalikul turul nii öelda „nokk kinni, saba lahti“ olukorra. Näiteks kui mõnes hankes osaleda sooviv ettevõtte ostab ühe projekti jaoks teiselt ettevõttelt inimesed ära, siis võib viimasel jääda midagi tegemata. Sellises olukorras võitjaid ei ole. Kõige rohkem kaotab aga riik, kelle välja kuulutatud hanked ajale jalgu jäänud nõuete tõttu ettevõtteid enam ei kõneta.

Näiteks tingimus, et kogu projektis osaleval meeskonnal peab olema valmisolek olla kliendi kontoris kohapeal 24 tunni jooksul. Tegelikult piisab ka võtmeisikute kohale toomisest. Või asjaolu, et toodet pakkuva ettevõtte enda kogemus on vähem olulisem projektis osalevate inimeste omast. Rääkimata eesti keele kõrval mõne rahvusvahelisema töökeele võimaldamisest.

Loomulikult on näiteks projekte, mis puudutavad sisejulgeolekut, kus järeleandmist teatud nõuetele ei saa lubada – see on arusaadav. Kuna aga kohalik turg on pisike, siis oleks mõistlik riigiprojekte korraldada tingimustes, mis oleksid majanduslikult kaasaegsemad.

Tegelikult ei ole tekkinud olukorda muutuste toomine sugugi keeruline. Euroopa Liidu sees on rahvusvaheline koostöö lubatud ning see on liidu eesmärkidega igati kooskõlas. Ka kohalikul tasandil uuendustele vastuseisu ei ole. Pigem on nende rakendamine kättevõtmise küsimus, sest harjumused vanade hankedetailide taaskasutamise osas on visad kaduma. Küll aga hõlbustaks nende uuendamine piiriülest koostööd, mis ühest küljest oleks majanduslikult kasulikum ja teisalt välistaks olukordi, kus riigihanked ebaõnnestuvad piisava huvi puudumise tõttu, mis omakorda lükkab edasi ka riiklikult oluliste projektide valmimise.