Analüüs: Eestlane tahab tasuta kvaliteetset arstiabi, järjekorras ootamata
Tervishoiuteenused alluvad majandusseadustele täpselt samuti nagu kõik muud tooted ja teenused. Ja riiklik tsentraalne planeerimine on endiselt sama ebaefektiivne kui Nõukogude ajal.
Kaks Austria päritolu majandusteadlast, Ludwig von Mises ja Nobeli preemiaga pärjatud F. A. Hayek, on väga detailselt kirjeldanud sellise süsteemi puudusi. Mises rõhutab, et kuna puudub reaalsust kajastav hinnasüsteem ja turusüsteemile iseloomulik kasumi-kahjumi mehhanism, pole võimalik teha majanduslikke kalkulatsioone ja ressursside kasutamine on kõike muud kui efektiivne. Hayek aga paneb rõhku loogikale ja välistab võimaluse, et kellelgi võiksid eales olla kõiki turuosalisi puudutavad teadmised, mis on hädavajalikud ühiskonna elu tsentraalseks planeerimiseks.
Eesti tervishoiusüsteem on läbi ja lõhki sotsialistlik. Teenust osutab ja teenuse eest maksab üks ja sama institutsioon, mida finantseeritakse maksurahaga. Haigekassal puudub tagasiside mehhanism kasumi-kahjumi süsteemi näol, seega on ta maksuraha kulutades täielikus pimeduses. Sellises süsteemis on võimalik hinnata oma tegevuse efektiivsust ainult kaudsete parameetrite järgi, millest pole süsteemi üldise efektiivsuse suurendamiseks kasu.
Probleemid on universaalsed
Järjekorrad ja ravihindade järjepidev tõus on sotsialiseeritud tervishoiusüsteemis universaalsed probleemid, sest kui pakkuda midagi tasuta, suureneb selle nõudlus, mis omakorda avaldab survet hinnale. Et kulusid kontrolli alla saada, kehtestatakse hinnapiirangud (Eestis vähendati 15. novembril teenuste piirhindu kuus protsenti). Piirhindade kehtestamisega kaasneb teenuse pakkumise vähenemine. Nõudluse suurenemine ja pakkumise vähenemine toob kaasa defitsiidi: raviteenuse järjekorrad. Lõpuks algab aga raviteenuste normimine: piiratud eelarvega on vaja otsustada, kes saab ja kes ei saa ravi.
Riikide võrdluse põhjal arvatakse, et Eestis kulutatakse tervishoiule liiga vähe, kõigest 5% SKT-st ja seetõttu on eestlased ka kehva tervisega, surevad noorelt, peavad ootama raviarsti järjekorras jne. Ometi on tervishoiu kulud kasvanud kümne aastaga 275%. Süsteemi enda ülalpidamiskulud kasvasid samal ajal 260%.
Järjekorrad ja kulude kasv ei ole aga Eestile ainuomased probleemid. Suhteliselt sarnase tervishoiusüsteemiga riigid vaevlevad täpselt samade murede käes. Näiteks Inglismaa, Rootsi ja Kanada kulutavad kõik palju suurema osa oma rahvuslikust rikkusest tervishoiule, vastavalt 8, 9 ja 10% SKT-st, kuid nende probleemid on vaat et hullemadki kui Eestis.
Kanadas tegutsev Fraser Institute toob oma eelmise aasta raportis esile, et Kanada ootejärjekorrad on 15 aastaga 86% pikenenud. Keskmine eriarsti juurde pääsu järjekord on 17,3 nädalat! Aastas saadetakse tuhandeid patsiente ravile USA-sse. Kulude kokkuhoid tingib ka vajaliku meditsiinitehnika puuduse.
Londonis baseeruv Institute of Economic Affairs tunnistas oma 2000. aasta uuringu põhjal Suurbritannia riikliku tervishoiusüsteemi arenenud riikide hulgas üheks kohutavamaks. Hinnanguliselt sureb seal ravitava vähi kätte aastas ligikaudu 25 000 haiget, sest vajalik ravi ei jõua nendeni õigeaegselt.
Rootsi tervishoid on olnud üle viiekümne aasta täielikult riigi kontrolli all. 1990-ndate lõpus prooviti süsteemi kollapsit reformidega ära hoida, kuid vaatamata lühiajalisele edule jätkus järjekordade pikenemine ja ravi kättesaadavuse vähenemine.
Rootsi meedias on ilmunud hulgaliselt näiteid tervishoiu normimise traagilistest tagajärgedest. Näiteks 2005. aastal sai alguse lugu, kus 61-aastane mees käis pooleteise aasta vältel kokku 14 korda arsti juures ja kurtis ebaloomulikku väsimust. Iga kord saadeti ta pärast kerget ülevaatust tagasi koju. Kui uriini ilmus veri, keeldus arst analüüse tegemast, põhjendades seda kulude kärpimise nõudmisega. Kui pere nõudmise peale lõpuks analüüs tehti, avastati mehel vähk, mis oleks algul olnud ravitav, kuid selle aja peale oli levinud üle keha. Enam polnud midagi teha.
Rootsi suuruselt kolmandas linnas Malmös on 280 000 elaniku kohta kaks kliinikut, kuhu inimesed peavad enne eriarsti juurde saamist minema. Väljaspool tööaega on tervele linnale avatud ainult üks kliinik. Sealsetel turvameestel on kaks ülesannet: hoida ülerahvastatud ooteruumis korda ja takistada uute inimeste sisenemist, kui ooteruumis läheb kitsaks. Teise kliiniku avamist väljaspool tööaega peetakse kulukaks.
Kuigi Eesti, Kanada, Inglismaa ja Rootsi süsteem pole identne, on need võrdlemisi sarnased. Kanada kulutab tervishoiule SKT suhtes kaks korda rohkem kui Eesti, Rootsi inimese kohta viis korda rohkem kui Eesti ja kumbki pole suutnud aastakümnete jooksul teha mingeid edusamme. Pigem läheb olukord järjest hullemaks. Kas Eesti bürokraadid teavad midagi, mida kanadalased ei tea?
Kas vaesed pekstakse välja?
Tohutut kontrasti „heaoluühiskondade” mudelile pakub näiteks Singapuri tervishoiusüsteem, mis ei ole küll ideaalne kapitalistlik süsteem, kuid kus riigi roll on suhteliselt tühine – nagu teisteski valdkondades – ja süsteem ise on tugevalt turumajandusele orienteeritud. Tervishoiu kogukulud SKT-st on 3%, millest valitsus tasub kõigest kolmandiku. Kuigi riik katab samuti kodanike kulusid, on kõik kohustatud kõrvale panema teatud osa igakuisest sissetulekust, millega kaetakse enda ja lähedaste raviarved.
Seal puudub süsteem, kus kogu rahva tervise eest vastutab riiklik bürokraatia. Selle asemel konkureerivad nii era- kui ka riigihaiglad patsientidele täiesti vabalt. Nad peavad hoidma oma efektiivsust ja hindu konkurentsivõimelisena, vastasel korral jäävad klientidest ilma. Teisest küljest on inimesed motiveeritud oma tervise eest rohkem hoolt kandma ja see vähendab üldisi kulutusi tervishoiule.
Kuigi enamasti ollakse nõus, et igas valdkonnas tagab parima kvaliteedi ja hinna vabalt konkureeriv turumajandus, ei taheta seda tervishoiu puhul omaks võtta. Esiteks ei taha keegi oma tervise eest maksta. Teiseks levib väärarusaam, justkui peksaksid arstid sellise süsteemi puhul vaesed tänavale. Miks inimesed pole nõus oma tervise eest maksma, on kummaline. Ja vabas ühiskonnas on alati hoolitsetud nende eest, kes ise toime ei tule.
Keskse planeerimisega tervishoiusüsteemi puhul on just vaesemad need, kes kõige rohkem kannatavad, sest jõukamatel on alati võimalik pöörduda ka eraarsti poole. Turumajanduslikus süsteemis ravihinnad järjest väheneksid, mis muudaks ravi kättesaadavaks ka väiksema sissetulekutega inimestele.
Kommentaar
Ain Aaviksoo, poliitikauuringute keskuse Praxis juht
Eesti tervishoiusüsteem vajab kahtlemata muutusi, sest visioon on kadunud umbes 2003. aastast alates. Senisel moel jätkates hakkab ravi järjest enam sõltuma sissetulekust ning vaesem inimene saab viletsat teenust. Põhiline muudatus seisneks arstide kui proffide rolli suurendamises muu hulgas kogu süsteemi puudutavates otsustes. Näiteks võiks arstid isekeskis kokku leppida, milline on eriarsti, perearsti ja hooldusravi õige vahekord. Praegu on väga mugav delegeerida see vastutus haigekassale, kes agaralt uusi reegleid kehtestab. Järgmiseks tuleks patsiendile anda oskused ja õigus oma ravi üle otsustada koos sellega kaasneva vastutusega. Ja kõige lõpuks tuleks kaotada haiglatevaheline konkurents.
Kommentaar
Eiki Nestor, riigikogu SDE fraktsiooni esimees
Riikliku tervishoiusüsteemita jääks suur osa inimesi arstiabita, kaotaks töövõime ja elu. Selline lähenemine oleks inimvaenulik ja piiratud ressurssidega riigis ka majanduslikult kahjulik. Reaalsust kajastava hinnasüsteemi loomisel ja teenuste kavandamisel peab Eesti jätkama läbipaistvusel põhineva, patsiendi huvidest lähtuva korralduse arendamist. Vananeva ühiskonnaga kaasnevaid suurenevaid kulutusi tuleb rahastada ravikindlustuse ja avaliku sektori eelarvete kaudu. Patsiendi omaosaluse suurus ei peaks tõusma. Vananevad, suurenevate tervishoiukuludega ühiskonnad majandavad ennast ära, kui tehakse targemat, tootlikumat ja seetõttu rohkem väärtust loovat tööd. Kui Skandinaavia seda suudab, siis miks mitte Eesti?
