Enne eelmist suve ei näidanud teatrid välja, et majanduslangus neid eriti mõjutab. Seda oli näha ka arvudest, sest etendusi anti aastas 2008. aastaga võrreldes poolesaja võrra rohkem, kuigi lavastusi oli repertuaaris neli vähem ja uuslavastusi toodi kümne võrra vähem välja. Ka teatrite esindajad kinnitasid, et külastajad on enam-vähem truud, ainult on muutunud ehk veidike vähem impulsiivseks.

Sel suvel aga ei too uut suvelavastust välja näiteks varem suurprojektidega hiilanud Tallinna Linnateater ja Vanemuine. Mõeldamatu eelarvega peavad lavastusi välja andma projektiteatrid. Uuslavastusi on siiski umbes sama palju kui möödunud aastal – 20 ringis.

Kuigi 1995. aastal „Kolme musketäriga” vabaõhuetenduste buumi algatanud Tallinna Linnateater on munitsipaalteater ja peaks suurema osa oma toetusest saama linnalt, jäi teater eelmisel aastal ilma remondiks planeeritud rahast, mis linnavalitsuse korraldatud interneti rahvahääletuse tulemusel otsustati anda Kultuurikatlale. Kultuuriministeeriumi kaudu riigilt saadud toetuse abiga hakatakse sel suvel restaureerima kurikuulsat suvelavastuste kohta ehk lavaauku, kuid uut lavastust sel aastal välja ei tooda. Teater peab seda praeguses majandusolukorras raskeks ettevõtmiseks ja liiga suureks kulutuseks. Ka suveteatri ajalugu teinud Vargamäe projektide juurde sel aastal ei naasta, sest usutavasti ei oleks publiku huvi pärast kaht suurt suve enam väga suur. Niisiis reklaamib Linnateater, et teater on sel suvel kodus ja annab kuni juuli alguseni tavarepertuaari etendusi.

Pärnu Endla teater mängib juba kolmandat suve oma majas tavarepertuaari, kuid toob saalis välja ka uue lavastuse. Selline otsus sai omal ajal tehtud riski vähendamiseks – esiteks on suvelavastuse eelarve kõvasti suurem, teisalt on mõjutab vabaõhuetenduste andmist alati ilm. Ning kui juba majas etendusi anda, siis miks piirduda ainult ühe lavastusega.

Ka Vanemuine otsustas sel aastal uut lavastust mitte välja tuua, kuna tuli arvestada ebasoodsa majanduskliimaga. Omajagu võis otsust mõjutada ka Dan Gordoni filmiga kuulsaks mängitud näidendi „Vihmamees” kallite õiguste ostmine MGM-ilt. Küll aga on publikul endiselt huvi juba kaks suve mängukavas olnud „Vihurimäe” vastu, mida siis ka sel suvel veel mängitakse.

Mis aga teatreid sel aastal ettevaatlikumaks on teinud, on eelmisel aastal vähenenud publikuarv – kokku 100 000 külastust vähem. 2008. ja 2009. aasta suvelavastuste publikuhulka kõrvutades on näha, et vaatajaid oli üle 40 000 vähem, kuigi etendusi anti suvel pea 30 võrra rohkem. Uuslavastuste osakaal oli juba eelmisel suvel mõne protsendi võrra väiksem.

Kui repertuaarilavastuse väljatoomine maksab paarsada tuhat kuni pool miljonit krooni, siis suvelavastusi käsitletakse tihti suuremate projektidena. Seda näiteks erilise mängupaiga, materjali, külalislavastaja ja -näitlejate vms pärast. Ühtlasi saab sinna kaasata rohkem sponsoreid (enamikul teatritest on nagunii oma koostööpartnerid, kes neid aasta läbi toetavad – Linnateatril Espak, Estonial Lexus, Draamateatril Merko jne), mida küll praegusel ajal on ehk raskem teha. Taotleda saab ka eraldi projektitoetusi.

Samamoodi saab erilisuse templiga suvelavastuste eest küsida kõrgemat hinda kui tavaetenduste eest, ka kohti on seal vaatajatele tihtipeale rohkem, kuid etendusi vähem, mis omakorda teeb sündmuse eriliseks. Ning sellest ei tehta erilist saladust, et suvel loodetakse vabas õhus mängimisega ka midagi teenida.

Statistika näitab, et suvelavastuste pealt on piletitulu teenitud mitu korda rohkem kui mõne sama aasta majasisese uuslavastusega. Näiteks kaheksa „Ruja” etendust 2008. aasta suvel tõid sisse pea kuus miljonit krooni piletitulu (lavastus ise läks maksma 4,4 miljonit), samal ajal kui näiteks kiidetud „Koidula veri” 12 etendusega pea 390 000 krooni. Muidugi, ka vaatajaid oli 5,5 korda vähem, kuid isegi kui neid oleks olnud sama palju, poleks „Koidula veri” teeninud palju üle kahe miljoni krooni piletitulu. Ja seda 12 etendusega.

Kindlasti on Vanemuine ebaharilik näide. Näiteks Ugala suvelavastused teenivad alla miljoni krooni piletitulu ja vahe tavarepertuaari lavastuste tulususega pole nii suur. Draamateater aga teenib mõnede muude teatrihooaega jäävate lavastustega rohkem kui suvetükkidega. Ka Vanemuisel on teisi väga edukaid lavastusi, enamasti on need muusikalid.

Eesti läbi aegade suurim suvelavastuste projekt on ilmselt Linnateatri oma – nende A. H. Tammsaare lavastused, mis kanti Albus ette maratoni vormis. Tallinna Linnateatri suurprojekt (koostöös Endla ja Rakvere teatriga) „Tagasi Vargamäele” läks maksma kaheksa miljonit krooni ja tõi Vargamäe metsade ja küngaste vahele, tuulistele väljadele nii päeval kui ka öösel kokku üle 15 000 pealtvaataja. 34 etendust jagunes nelja lavastuse vahel – „Tõde ja õigus. Teine osa” (kaheksa etendust; kokku 1955 pealtvaatajat), „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4” (7; 3550) ja „Wargamäe Wabariik” (14; 7508) ning Rakvere ja Endla teatri ühislavastus „Vargamäe kuningriik” (5; 5251).

Selle suve juurde tagasi tulles peab siiski ütlema, et täheldada saab ka teatud järjepidevust. Suvel alati kõrgel tasemel teatrit näitav Draamateater toob ka sel aastal välja uuslavastuse „Kaevuritest kunstnikud”, mida mängitakse Viinistu kunstimuuseumi katlamajas. Nagu ütles Draamateatri pressiesindaja Tanel Tomson, on otsus ka sel aastal uus suvelavastus teha täiesti loomulik ja sellest on saanud teatri elus pigem loomulik repertuaarijätk kui erand. „Viimaste aastate head publikuarvud – saali täituvus üle 90 protsendi – näitavad, et vaataja on Eesti Draamateatri pakutavaga rahul ja ootus ka suvel teatrisaalis kohtuda on mõlemapoolne,” põhjendas Tomson tõika, et Draamateater pole suvelavastuste dramaturgilist materjali valides kunagi maksnud lõivu ülemäära kergekaalulisele meelelahutusele. Kolmandat suve Keila-Joa mõisas mängitav „Pikk päevatee kaob öösse” näiteks on süvenemist nõudev psühholoogiliselt raske perekonnalugu.

Lisaks on veel palju projektiteatreid, kes tegutsevadki enamasti suvel, tuues välja lavastusi põnevates paikades ja huvitavate koosseisudega. Näiteks R.A.A.A.M. tõi eelmine aasta välja kolm uut lavastust – Hüürul, Pärispeal ja Viinistul –, meelitades 32 etendusega kohale pea 4000 pealtvaatajat. Emajõe Suveteater, kellel sel aastal tuleb lausa kolm uuslavastust, sai eelmisel suvel kahe lavastuse ja 28 etendusega kokku umbes 3500 pealtvaatajat. Samas tegutsesid pea kõik projektiteatrid 2008. aastal juba päris suure miinusega ning kuna enamasti on nende suurimaks tuluallikaks ikkagi piletitulu, siis aina vähenev publikuarv õõnestab seda veelgi. Kuni 2009. aastani olid riigipoolsed toetused veidike suurenenud, kuid 2009. ja 2010. aastal vähendati neid kokku enam kui 20 protsendi võrra ning ära kaotati ka käibemaksusoodustus kultuuriüritustele, mis näiteks Rakvere teatrile läheb iga aasta maksma umbes miljon krooni – see on suurem kui teatri reklaamieelarve.

Suvine puhkusteaeg on aga publiku suhtes ilmselt nii magus, et päris etendustegevuseta ükski teater suve mööda saata ei raatsi.

Suund massikultuuri poole

•• Ka Rakvere teater, kelle suvelavastusi „Toatüdrukud” ja „Vennad Lõvisüdamed” käis eelmisel suvel kokku vaatamas üle 8000 inimese, tuleb sel suvel välja kahe uuslavastusega („Kadunud tsirkus” ja „Torm”) ning mängib lisaks teist suve ka auhinnatud „Toatüdrukuid”.

•• Teatri direktori Joonas Tartu sõnul innustab neid tagant missioonitunne, sest nende jaoks on oluline, et ka riskide olemasolul kultuur siiski inimeste elus ja ümber püsiks. Suure suve jaoks ei olda aasta jooksul muudes mahtudes järele antud ega näiteks vähem külalisetendusi antud.

•• Küll aga on Rakvere publikuarvu vähenemine olnud väiksem kui Eesti keskmine ning heaks pagasiks on ka edukas ja ratsionaalne tegutsemine juba viimased kümme aastat. Samas tunnistas Tartu, et piletihind on langustrendis ning inimene ostab pigem kampaaniate ajel. Samuti nentis ta, et kui eelmisel aastal riigitoetused kõvasti vähenesid ja kultuuri käibemaksusoodustus ära kaotati, siis alguses tekitas see teatriinimestes mingit sorti missioonitunde ja võistlusvaimu ergastumist, kuid praeguseks hakatakse vaikselt juba väsima. „Sellises olukorras saab mahtude ja kvaliteedi säilitamine olema väga raske,” sõnas Tartu, viidates repertuaari orientatsiooni nihkumisele massikultuuri poole.

Meelitas teatrisse

Läbi aegade suurim suvelavastuste projekt – „Tagasi Varga-mäele” kuulub Linnateatrile.

•• Maksis 8 mln kr

•• Kokku üle 18 000 pealtvaataja

34 etendust, mis jagunesid

nelja lavastuse vahel:

•• „Tõde ja õigus. Teine osa” (8 etendust; 1955 pealtvaatajat)

•• „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4” (7 etendust; 3550 pealtvaatajat)

•• „Wargamäe Wabariik” (14 etendust; 7508 pealtvaatajat)

•• Rakvere ja Endla teatri ühislavastus „Vargamäe kuningriik” (5 etendust; 5251 pealtvaatajat)


Selle suve kuumad tükid

••    3.  juunist

Jean Genet’ „Toatüdrukud” Rakvere pangamajas, Rakvere teater, lavastaja Hendrik Toompere jun

••    7.  juunist

Veljo Tormise „Eesti meeste laulud” Noblessneri valukojas, Von Krahl ja Nargen Opera, lavastaja Peeter Jalakas

••    10. juunist

Eugene O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” Keila-Joa mõisas, Draamateater, lavastaja Merle Karusoo

••    11. juunist

Helmut Krausseri „Mask” Tartu laulupeomuuseumis, Emajõe

Suveteater, lavastaja Kristel Leesmend

••    12. juunist

Lee Halli „Kaevuritest kunstnikud” Viinistu kunstimuuseumi katlamajas, Draamateater, lavastaja Priit Pedajas

••    15. juunist

John Patricku „Augustikuu teemaja” Eesti maanteemuuseumis Varbusel, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin

••    17.  juunist

Urmas Lennuki „Kadunud tsirkus” Rakvere Spordikirikus, Rakvere teater, lavastaja Üllar Saaremäe

••    26.  juunist

Shakespeare’i „Torm” Rakvere teatri väikeses saalis, Rakvere teater, lavastaja Hendrik Toompere jun

••    27. juunist

Jaan Tätte „Lendajad” Naissaare Omari küünis, Nargen Opera,

lavastaja Tõnu Kaljuste

••    28. juunist

Mart Kivastiku „Eesti asi” laulupeomuuseumis, R.A.A.A.M., lavastaja Ingomar Vihmar

••    2. juulist

Tammsaare  „Põrgupõhja uus Vanapagan” Tartu toomkiriku varemetes, Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov

••    8. juulist

Flaubert’i „Madame Bovary” Endla teatri suures saalis, Endla, lavastaja Tiit Palu

••    12. juulist

Marcel Pagnol’i „Tuulesaared” Hiiumaa Tahkuna tuletorni all, Theatrum, lavastaja Maria Peterson

••    16. juulist

Mart Kivastiku „Kivist külalised” Viinistus, lavastaja Aare Toikka

••    16. juulist

Eugene O’Neilli „Iha jalakate all” Kurgjal, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin

••    16. juulist

Emily Bronte „Vihurimäe” Alatskivis, Vanemuine, lavastaja Roman Baskin

••    17.  juulist

Eiseni-Kalda-Dvinjaninovi „Raha” Tartu Toomemäel, Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov

••    20.  juulist

Alan Ayckbourni „Aiapidu” Ohtu mõisas, MTÜ Kell Kümme, lavastaja Roman Baskin

••    27.  juulist

Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmise lood ja laulud” Saueaugu teatritalus, lavastaja Margus Kasterpalu

••    30. juulist

Tammsaare-Lennuki „Vargamäe varjus” Albus, A. H. Tammsaare muuseumis, lavastaja Urmas Lennuk

••    31. juulist

Silvia Soro „Rääkivad kivid” Kuressaare sadamaaidas, Kuressaare Linnateater, lavastaja Tiit Palu

••    6. augustist

Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed” Männiku metsatalus, Ugala, lavastaja Margus Prangel

••    8. augustist

„Jõud” Jäneda Pulli tallis, R.A.A.A.M., lavastaja Uku Uusberg

••    11. augustist

Sophoklese „Antigone” Tallinna Püha Katariina kirikus, R.A.A.A.M., lavastaja Homayun Ghanizadeh

••    11. augustist

Viidingu-Undi „Kolm põrsakest ja hea hunt” laulupeomuuseumis, Emajõe Suveteater, lavastaja Ain Mäeots

••    17. augustist

„Alguses oli” Arvo Pärdi muusikast Noblessneri valukojas, Von Krahl ja Nargen Opera