Minister Seeder: otsetoetused on saatanast!
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütleb, et tegelikult on otsetoetused saatanast, sest pärsivad põllumeeste konkurentsivõimet ning on juba eos täiesti ebaefektiivsed. "Otsetoetuste osakaal eelarvest peab vähenema ja ühel hetkel peaksid need üldse kaduma," on Seeder veendunud.
Algatuseks peab siinkirjutaja lugejate ära seletama, mida minister Seeder otsetoetuste all silmas peab. Otsetoetusi võivad saada kõik, kel on maad ning nii palju oidu, et seda vähemalt kord aastas harida (kasvõi ainult niita). Samuti peaks maaomanik end äriregistris nn põllumehest FIE või põllumajandusega tegeleva osaühinguna arvele võtma.
Samal ajal ei ole otsetoetuse saamise puhul üldse oluline, kas maaomanik ka korra aastas heinamaa niitmisele lisaks maalapil midagi toodab, seda põhjalikumalt harib. Vähe sellest, otsetoetust võib saada ka pealinnas töötav kontorirott, kes on näiteks päranduseks saadud maa välja rentinud ning saab omakorda niimoodi tulu. Sel juhul saab "rott" nii rendi- kui otsetoetuse raha.
Euroopa Liidu põllumajandusvaldkonna eelarve on minister Seederi sõnul ligikaudu 420 miljardit eurot, sellest kaks kolmandikku ehk umbes 277 miljardit eurot kulub eespool kirjeldatud rahakülvile.
See on maaomaniku jaoks kõige kergemini teenitav raha, sest sisuliselt makstakse ka mitte millegi tegemise eest.
"Neil toetustel ei ole turumajandusega mitte mingisugust pistmist. Suurte põllumajanduslike riikide huvides - nagu Prantsusmaa - on praeguse otsetoetuste süsteemi sarnasel moel säilitamine. Nemad saavad sellest eelarvest kõige suurema osa tagasi. Nemad ei taha ühestki muutusest kuulda, sest seal toodetakse palju, hektareid on palju, mistõttu ka hektaripõhiseid otsetoetusi laekub prantsuse põllumeestele väga palju. Mida rohkem toodad, seda suurem on tõenäoliselt saamata jääv tulu kilogrammide kohta, mis omakorda tähendab selle nn saamata jäänud tulu kompenseerimist otsetoetuste arvelt," kirjeldab põllumajandusminister Seeder, kuidas doteerimise süsteem on üles ehitatud ebavõrdsetel alustel.
Eestis ei saa kunagi olla nii palju hektareid põllumaad, kui Prantsusmaal, mistõttu ei ole ka võimalik halvimal juhul isegi mitte midagi tegemise eest nii palju raha kasseerida.
Seederi sõnul on häda selles, et kõik Euroopa Liidu riigid lähtuvad enda isiklikust positsioonist - kõik on väikestviisi rehepapid - ega hooli sugugi sellest, kas ja mis saab ühisturu terviklikust konkurentsivõimest just võrreldes Lõuna-Ameerika, Venemaa või Aasiaga.
Minister Seeder lisab, et palju poleemikat tekitanud Eesti põllumeeste nõudmised tähendavad peaasjalikult seda, et soovitakse EL-i väheneva põllumajanduse otsetoetuste eelarve raames suuremaid toetusi võrreldes seni rahvakülvi nautinud riikidega. "Suuremad peavad lihtsalt osast rahast loobuma, sest otsetoetuste eelarve väheneb. See tähendab raha ümber jagamist. Põhimõtteliselt saaksid Eesti põllumehed ka toetusteta hakkama, aga ainult sel juhul, kui ka teised Euroopa riigid ei doteeriks enda põllumehi. Sel juhul oleks see võimalik. Kui aga ühed maksavad ja teised ei maksa, siis kaob kodumaine toidutootmine kiiresti," märgib Seeder.
Kui 420 miljardi eurosest EL-i põllumajanduseelarvest moodustavad otsetoetused umbes 277 miljardit eurot, siis ülejäänud raha kulub mõistlikumalt: nimelt peamiselt teadusuuringutele, maaelu investeeringutoetustele, seemne-, tõu-ja sordiaretusele, loomade kloonimise uuringutele ehk põllumajanduslikule innovatsioonile.
See on minister Seederi hinnangul otsetoetuste laialijagamisest märksa perspektiivikam investeering.
