Evelyn Sepp: seadustatud ebaõiglus juhatuse liikmete suhtes tuleb lõpetada
Praegu, loetud kuud enne riigikogu valimisi ei ole aeg mõelda mitte ainult selle peale, mida järgmise nelja aasta jooksul rohkem või paremini teha, milliseid lubadusi tulevikuks anda, vaid ka sellele, kuidas tehtud vigu viivitamatult parandada.
Üks nendest vigadest oli selle aasta 1. mail jõustunud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seadus, mille vastuvõtmisel jäid pea kõigist sotsiaalsetest tagatistest ilma ettevõtete ja ka sihtasutuste juhatuse liikmed. Põhjenduseks toodi, et nad on ettevõtjad ja ettevõtja ei saa olla töötu.
Tegelikkus on aga keerulisem nagu näitab ka asjaolu, et Teenusmajanduse Koja pöördumise menetlus õiguskantsleri juures käib juba pool aastat ja lõppu pole veel näha.
Tõde on, et ettevõtted saavad olla mõnda aega majandusliku tegevuseta, töötajateta ja käibeta, ei võeta sealt ka dividende või puuduvad tööjõukulud vähemasti ajutiselt. See tähendab, et sellise ettevõtte juhatuse liige ongi sisuliselt töötu. Seda eriti veel olukorras, kus ettevõtte juhatuse liikme elatusallikad tulevad hoopis mujalt – näiteks püsivalt palgatöölt, mille eest saadud töötasult on tasutud ka kõik kindlustusmaksed ning mis lõppeb.
Juhatuse liikme staatus ei tähenda sageli ka ettevõtte omanikuks olemist ja täit otsustusõigust, vaid sisuliselt samuti palgatöö tegemist tegevjuhi rollis. Teine oluline nüanss on, et juhatuse liige ei pruugigi tasu saada, kui lepingus on nii sätestatud. Seda ei näe ette ka seadus. Samuti tuleb silmas pidada, et sageli ei sõltu ettevõtte edu ainult ettevõtja soovist, kavatsusest ja äriregistri registreerimismärkest, vaid turuolukorrast, ajastusest ja mõnikord näiteks ka poliitilistest sanktsioonidest.
Igatahes võib märge “juhatuse liige” osutuda vaid formaalsuseks, mida pole otstarbekas lõpetada, aga mis ei too kaasa mingit sissetulekut ega tegevust. Siia kuuluvad ka olukorrad, kus ettevõtlus ei ole põhitöö ega põhisissetulek, vaid pigem eluviisimajadus, vähese või puuduva mõjuga kõrvalsissetulek.
Sellest viimasest lähtuvalt ongi kevadel tehtud muudatus erakordselt ebaõiglane ja ebaproportsionaalne – see lähtub formaalsusest, lähtub soovmõtlemisest, mitte aga tegelikust reaalsusest. Olles sissetulekuta juhatuse liige ja kaotades oma põhilise sissetulekualalika – palgatöö, jäävad inimesed ilma kõikidest tööturuteenustest, toetustest ja hüvitisest.
Mida selle olukorraga peale hakata?
Võimalikke lahendusi on kindlasti rohkem kui üks, aga mis on oluline – tuleb selgelt lähtuda sellest, kas ettevõtjaks olemisel on olnud mõju sissetulekule ehk kas saab väita, et ettevõte on sisuliselt toimiv ja valmis kandma juhatuse liikme eest sotsiaalset vastutust. Lahenduse otsimisel võib minna ka seda teed, et kaaluda juhatuse liikmete tasult vabatahtlikult töötukindlustusmakse tasumise seadustamist.
Ehk ühelt poolt tuleb loobuda formaalsest ja lihtsustatud vaatest ning hinnata olukorda sisuliselt, ja teisalt anda võimalus see olukord vähemalt osade juhatuse liikmete puhul kiirelt lahendada.
Lähtuda tuleb põhimõttest, et töö kaotus, mille eest on maks makstud, tagab ka hüvitised, ja see osa, mille eest pole, ei taga, kuid ei välista ka teise palgatöö kaotamise korral hüvitise saamist.
Oluline on, et juriidilise isiku juhatusse kuulumise formaalsus ei tohi mingil viisil välistada automaatselt palgatöö kaotamisest johtuvat sotsiaalkindlustuskaitset. Tuletagem meelde, et tööturuteenused ja toetused on mõeldud sissetuleku kaotamise riski maandamiseks ja see on sisuline, mitte formaalne küsimus.
Peab kehtima põhimõte, et hüve, mille eest maksu tasutakse, peab olema riski realiseerumisel kasutatav, sest tegemist on isikustatud sotsiaalse hüvega, mis sõltub inimese tööpanusest, makstud maksu suurusest ja tingimuste - sisetulekuta jäämise - saabumisest. Praegu kehtiva seadusega seda põhimõtet eiratakse. Seda olukorda tuleb muuta.
