Eesti ja eestlaste huvidele vastavad lennuühendused maailmaga on üliolulised. Neid saab tagada, kas läbi konkreetsetele liinidele konkursse korraldades, kus lennufirmad võistlevad omavahel, kes kõige vähem dotatsiooni soovib või siis rahvusliku lennukompanii loomisega. Arvestades meie piiratud ressursse (rahvaarvust rahani), ei ole tähtis, et meie vedamisega just eestlased ise tegelevad.

Rahvusliku lennukompanii loomist toetan vaid siis, kui seda tehakse põhimõttel 1/3 riik, 1/3 strateegiline investor, 1/3 noteeritud aktsiad börsil. See annaks lootust läbimõeldud läbipaistvaks ja jätkusuutlikuks majandamiseks.

Kes ja millal hakkab vastutama?

Olen algusest peale olnud kriitiline kunagise otsuse osas süstida 30 miljoni Estonian Airi päästmisesse. See, et kaotame selle meie ühisest rahakotist tehtud investeeringu, oli selge algusest peale. Nende otsuste arhitektid on tänaseks ministeeriumist jalga lasknud ja elavad uut ja ilusat elu.

Kes vallutab uusi ministeeriume, kes Euroopat. Ma tahaks siiski näha, kas mõni poliitik või ametnik ka kuidagigi vastutab, tagasi astub, midagi kinni maksab.

Kantimise seadustamine riiklikul tasemel

Kahjuks jätkub meie lennunduses samalaadne hämar protsess. Mõistan, et uued inimesed püüavad päästa olukorda, mida nad ei ole tekitanud ja see on raske, aga see, mida me viimastel kuudel Estonian Airi ja Nordic Aviationiga seoses näeme - sisuliselt kantimise seadustamine riiklikul tasemel- on ebaausate salakokkulepete sõlmimine.

Ükskõik, kui õilsate eesmärkidega (klientide kaitsmine, Eesti lennunduse rahvuslikud huvid) seda ka rüütatakse, asja olemust see ei muuda. Arvan, et riigikontrollil, Estonian Airi kreeditoridel ja lihtsalt ausat ettevõtlust pooldavatel inimestel on, mille üle mõelda. Kahjuks ei suuda riik olla eeskujuks vastutustundliku ettevõtluse osas.