Inimene nagu iga teine
“Sageli juhtub nii, et ma ei pruugi teada, mis järgmisel nädalal saab või toimub ja see kõik nõuab üsnagi tõsist ajaplaneerimist. Õnneks võimaldab internet ja tehnoloogia tööd teha peaaegu ükskõik kus, seega pole väga vahet, kus ma füüsiliselt enamik aega viibin. Päeva sisse võib mahutada ka vahel mitmetunniseks veniva salvestussessiooni, kuna salvestame kolleeg Ronald Liivega podcast'i „Vaba mikrofon”, mille iganädalane monteerimine on samuti minu kanda,” räägib Jakob oma igapäevatööst.
Lisaks on ta ajakirjanik tehnoloogiaportaalis geenius.ee. “Kuna meil on veebipõhine toimetus, ei pea ma töö tegemiseks füüsiliselt toimetusse minema. Piisab ainult suhtluskliendi ja artiklihaldustarkvara avamisest ning olengi tööl, kas või kaks minutit pärast ärkamist ja oma voodist. Töö nõuab hulgaliselt suhtlemist nii kolleegide kui ka allikatega, toimugu see siis füüsilise kohtumise, e-kirja, telefonikõne või Facebooki vestluse kaudu,” selgitab ta oma töö iseloomu.
Palju kohtumisi ja põnev töö
Ühtlasi töötab Jakob Raadio 2 saatejuhina, kus teeb koos Gert Zavatskiga „Reede hommiku” programmi, mis läheb eetrisse reede hommikul, punkt kell kuus ja kolmkümmend. “Sellest hetkest kella kümneni on puldid ja nupud minu käes, seega kui eetris on vaikus ... parem selle peale ei mõtle. Saatele aga eelnevad mitmed e-kirjad saatekülalistele, püsirubriikide materjali väljaotsimine ja ettevalmistamine, vajalike helilõikude valmislõikamine ning loomulikult suhtlus ja konsulteerimine kaassaatejuhiga. Kuna me mõlemad teeme raadio kõrvalt ka teist tööd, on vahel nn tootmiskoosoleku jaoks ühist aega leida suhteliselt keeruline. Pärast saadet maandun taas arvuti ees, misjärel lõikan välja vajalikud saatelõigud ning hoolitsen, et need saaksid ka Raadio 2 kodulehele üles laetud. Seejärel näitan Facebookile, milliseid klippe ja kunas järgmisel nädalal avaldada,” selgitab ta.
“Kõige põnevam ses töös on ilmselt vaheldusrikkus. Ma ei tea hommikul sageli, keda päeval kohtan ja kellega suhtlema pean. Mulle meeldivad uued tuttavad ja uute inimestega kohtumine. Samuti meeldib mulle raadio helikeele võimalus anda edasi nii nüansirikkaid ja rohkete detailidega helipilte. Enam tüdimust valmistab ... jah, tegelikult ma ei oskagi öelda, mis. Loomulikult on arvuti klaviatuur alati üks, kasutajakeskkond, mida võrrelda siis toimetusega, alati üks, aga sisu on alati erinev. Ja ainult mina saan öelda, milline. Seega ütlen, et see peab olema põnev,” arutleb Jakob, kelle töö näeb välja nagu keskmise ajakirjaniku, ka siinkirjutaja töö. Ainult kui minul jooksevad õhtu lõpuks silmad ekraani passimisest vett, siis Jakobil valutavad kõrvad. Nimelt on ta üks vähenenud töövõimega indiviid – maakeeli öeldes pime ja enamik infot jõuab temani kõrvaklappidest, mis sageli jäävad pähe terveks päevaks. “Aga ma püüan iga tunni aja tagant pause võtta, aktiivsusmonitor õiendab muidu,” maadleb ta samade muredega nagu paljud kontroritöötajad.
Vähenenud töövõime pole takistuseks
Küsin, mis on olnud kõige huvitavam reaktsioon, kui lugeja, kuulaja või koostööpartner avastab, et Jakob ei näe. “Hmm ... kohe mingit huvitavat reaktsiooni ei meenugi. Suurtel osadel juhtudest ma seda ei mainigi. Kui mulle tuleb saatesse külaline või helistan-kirjutan allikale ... neil pole vaja seda teada. Ja siiani pole sellest keegi ka numbrit teinud. Kui tean, et vajan mingil põhjusel allika abi, olen sellest näiteks enne kohtumist alati teada andnud, kuid võimalusel lepin kohtumisedki kokku seal, kus saan ise hakkama. Et peaksin allikat, kes ju tegelikult mind oma informatsiooniga aitab, oma murede ja palvetega vähem koormama,” vastab ta, nii et ilmselt paljud temaga suhtlevad inimesed ei oska isegi kahtlustada vähenenud töövõimet, mis kirjakasti teise otsa kuidagi välja ei paista.
Kuna kvaliteetse heli salvestamine nõuab head tehnikat, eeldab töö raadiomajas kohaleminekut. Seega ei saa Jakob kõike kodukontoris teha. Samas saab ta raadiomajas ise hakkama ja tööandja ei ole spetsiaalselt tema pärast midagi muutnud.
Samas on veebiportaalis Geenius töö korraldatud nii, et Jakob ei tegele loo visuaalse ehk fotode poolega, vaid on jätnud selle toimetaja kanda. Raadioski peab ta osa tegevustes abi paluma, et saade õigesti ja kenasti eetrisse saaks.
Kas pead ennast vähenenud töövõimega indiviidiks? “Paberil kindlasti. Teoorias, noh, ma kindlasti ei saa mingeid töid teha, aga neid asju, mida teha saan, on minu meelest järjest rohkem,” ei lase ta ennast oma puudustel takistada. Temasuguseid on üha rohkem.
Jakob leiab, et suur probleem, miks inimesed ei jõua tööturule, on pigem hariduses ja ühiskonnas üldisemalt. Puudu on tugiteenuseid jms, et inimesed, kes tahaksid endaga hakkama saada, ei saa jalule, kuna neid pole vastavalt kasvatatud, õpetatud. Ja omal käel asjadega hakkamasaamiseks pole piisavalt tugiteenuseid, et neid asju ka hiljem selgeks õpetada. Paljud vähenenud töövõimega inimesed on jäänud lihttöö tasemele, sest nad pole ise piisavalt hakkajad ja keegi ei oska neile öelda, kuidas nad midagi keerulisemat tegema peaksid.
Sihikindluse taga on eneseteostus
Ajakirjandust õppinud Jakob kutsuti Raadio 2 pärast seda, kui ta ütles 2014. aastal ühes intervjuus, et talle kohutavalt meeldiks raadios töötada. “Läks kaks ja pool aastat ning siis küsiti, kas ma ei tahaks tulla proovisaadet salvestama,” meenutab ta.
Geeniusesse ta kandideeris, sel hetkel portaal just alustas, ja sai töö. “Kummaski kohas ei olnud otseselt tutvusi ees. Seega ei saanud tegelikult tutvused määravaks, nagu kõik räägivad. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma ei saa hakkama. Kuidagi saab!” on Jakob üdini positiivne.
Talle ei meeldi negatiivsus. “Kõigil on muidugi halbu hetki, mul ka, aga kuna kõik asjad on niigi mulle raskemaks tehtud kui teistele, oleks eriti nõme öelda, et ah, ma siis ei hakkagi proovima. Ma ei oskaks siis midagi oma ajaga peale hakata ... raamatuid lõputult ei loe, Netflixi ka ei viitsi vaadata ja lõpuks peab keegi arveid maksma hakkama, sest muidu ei saaks ei üht ega teist teha,” on ta ka väga praktiline. Talle meeldib töö, mida teeb. Samas leiab ta, et toetused on toredad ja head, kindlasti paljudele hädavajalikud.
“Eelistaksin tegelikult, et ressursse jagataks rohkem erinevate valdkondade parandamisse. Näiteks ligipääsetavus linnas, linnaruumis, töökeskkondades, transpordis, tarkvarades jne. Toetused on praegu hästi vajalikud kõigile, aga need pole jätkusuutlikud. Mina käin tänu toetustele taksoga tööl. See tähendab iga päev kindlat summat, mida makstakse taksofirmale. Ja praegu jääbki see nii. Kui keegi probleemide reaalse lahendamisega ei tegele, siis jäängi igavesti taksoga tööle sõitma. Aga kui võtaksime nüüd osa sellest rahast, mis kulub näiteks 30 aasta jooksul minu taksosõitudele, ja panustaksime selle linnaruumi ligipääsetavusse, ei peaks ma ühel hetkel enam taksoga tööle sõitma, mis tähendab omakorda, et raha kulub ju vähem. See on üks selline kontrastne näide, aga tegelikult on olukordi ja situatsioone veel väga palju,” leiab Jakob.
“Käisin ERMis. Seal pole ühtegi asja, mille kohta saaks öelda, et see on ligipääsetav,” toob ta välja, et ka uue keskkonna rajamisel ei pöörata tähelepanu inimeste vajadustele.
