Kohtuniku Andra Parsimägi sõnul tuleb kohtupidamises liiga sageli ette, et lähedased on sõlminud suulise kokkuleppe ja siis on nende suhted sassi läinud.

Seega oleks tema sõnul igat kokkulepet sõlmides oleks hea enda jaoks mõelda läbi 4 küsimust:

Esiteks: kas ma võin seda kokkulepet endale üldse lubada?

Kui näiteks sõber vajab laenu täna ja mul on see summa hetkel olemas, võib situatsioon peatselt muutuda. Tark on ette mõelda, mis saab siis, kui kuu aja pärast on mul endal hädasti raha vaja.

Teiseks: milliste tagajärgedega lepin, kui teine pool kokkulepet ei täida?

Kui möönan, et sõber vajab tõesti raha, kuid võib-olla ei maksa ta saadud laenu mitte kunagi tagasi, siis tuleks laenu anda summas, mille kaotusega olen nõus leppima ja see ei riku suhteid.

Kolmandaks: kas ja kuidas hakkan kokkuleppe täitmist nõudma?

Kirjalik kokkulepe on alati hea argument läbirääkimistel. Kui soovin kokkulepet tehes kindlust, et see täidetakse, tuleb tingimused teise poolega läbi arutada ja kirja panna. Isegi siis, kui mul on teise poolega lähedane ja usalduslik suhe,

Neljandaks: kas kokkulepe on kohtukõlbulik?

Kirjalik kokkulepe on kohtus tõend ja eitamisega seda ümber ei lükka.

Seega ei tuleks erinevates olukordades kirjalikke kokkuleppeid karta. Kui kokkulepe kirja panna, süvendab see pigem usaldust ja kindlasti ei murenda seda.