Keskmise eluea ning sellega ka pensionipõlve pikenemisel suureneb iga inimese enda vastutus oma toimetuleku eest vanaduspõlves. Järjest olulisemaks muutub nii enda tervise hoidmine kui ka valmisolek ümber- ja täiendõppeks muutuva tööturu tingimustes, selgub Arenguseire Keskuse uurimisprojektist „Eesti tuleviku vanemaealiste rahaline heaolu“, mille eesmärgiks oli uurida erinevaid võimalusi Eesti vanemaealiste heaolu tagamiseks tulevikus.

Eesti inimeste suurim hirm on raskused toimetulekuga vanaduspõlves. Seda kardab lausa 82% elanikkonnast. Nii selgus OECD küsitlusest „Riskid, mis loevad“ (Risks that matter). Eesti saavutas selle tulemusega 21 küsitletud riigi seas esikoha – see hirm on just meie riigis kõige laiemalt levinud.

Meie hetkeolukord on suhteliselt kehv: Eesti pensionide teoreetiline netoasendusmäär on Euroopa Liidu riikide madalaim: vaid 41,8%. Eesti üksi elavate eakate vaesusrisk on Euroopa suurim, Eesti kogukulud pensionite osakaaluna SKPst on Euroopa madalaimate hulgas: 7,9%, samas kui Kreekas näiteks 17,5%. Eesti pensionifondide varad moodustavad 17,5% SKPst, samas kui OECD riikide kaalutud keskmine on 133,6%.

Uuringus tõdetakse, et pensionärina hästi elamiseks peab juba tööeas rohkem säästma. Igaühest saab omaenda investor, kindlustaja ja kindlustusmatemaatik. Täna Eesti inimestel selleks veel vajalikke võimalusi, huve ja võimeid ei ole. Vaid 2,3% Eesti elanikest sai 2017. aastal tulu aktsiatelt, fondidest või võlakirjadelt. Eesti elanikest 91%-l on üldjuhul vähemalt üks kinnisvaraobjekt, kuid nooremate perede seas on üha enam neid, kellel pole ühtegi kinnisvaraobjekti.

Selleks, et saada oma palgast 70% suurust pensioni, peaks keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse pensionisambasse või muul viisil 18% oma sissetulekust.

Inimesed ei pruugi aga ratsionaalseid otsuseid teha, isegi kui neil on palju informatsiooni ja head finantsteadmised.
Nimelt on tulevik liialt abstraktne ja hoomamatu, et selle nimel täna raha kulutamata jätta. Kauge tuleviku nimel raha kasvama panemist näevad inimesed oma rahast ilma jäämisena – kaotusevalule
on aga inimesed üle kahe korra tundlikumad kui võidurõõmule.
Inimesed kipuvad olema optimistlikud ja enesekindlad, mistõttu alahinnatakse sissetulekute vähenemise võimalust. Pigem nähakse ette positiivseid sündmusi nagu palgatõus või ametikõrgendus, vähem mõeldakse terviseriskidele ja negatiivsetele stsenaariumidele.

Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov ütles uurimissuuna tulemusi kommenteerides, et mitmete arengutrendide koosmõju vähendab pensionisüsteemi võimalusi inimestele tulevikus head pensioni pakkuda. Ka intressikeskkond ei ole pensionikogumiseks enam sama soodne nagu veel 5-10 aasta tagasi. Riskivaba tootlust enam peaaegu ei leidu, sest arenenud riikide võlakirjaintressid on negatiivsed või väga madalad. Samas kasvavad inimeste ootused tulevasele sissetulekule ning pensionisüsteemi eesmärgiks seatud 40% viimasest palgast ei näi neile sugugi piisav.

Arenguseire Keskuse ekspert ja uurimissuuna juht Johanna Vallistu tõi välja, et kõigi kolme Eesti riikliku pensionisüsteemi sambaga on seotud riskid.

Riikliku pensionisüsteemi sammaste riskid

Jooksvalt rahastatavat pensionit ehk I sammast ohustab eelkõige ülalpeetavate arvu kasv, sest inimesed elavad kauem. „Pensioniea tõus aitab küll olukorda leevendada, aga see eeldab tervena elatud eluaastate kasvu, mis kahjuks ei suurene samas tempos elueaga,“ kommenteeris Vallistu. Ohuteguriteks on samuti sotsiaalmaksu laekumise vähenemine, sest järjest enam töötatakse iseendale tööandjana ning ka madala majanduskasvu risk.

Kohustuslikku kogumispensionit ehk II pensionisammast ohustab turvaliste varade tootluse pikaajaline madalseis maailmas. „Seda leevendab osaliselt uute finantstehnoloogiate kasutuselevõtt ja efektiivsem varade juhtimine, mis võimaldab vähendada pensionifondide valitsemistasusid,“ selgitas Vallistu.

Vabatahtlikku kogumispensionit ehk III sammast ohustavad nii turvaliste varade tootluse pikaajaline madalseis maailmas kui ka oleviku-mina ja tuleviku-mina konflikt – inimesed ei käitu pensioniks säästmisel ratsionaalselt.

„Tulevikuühiskonnas näeme seega tõenäoliselt paindlikumat pensioni ja laiendatud eakuse mõistet. Inimesed töötavad ja panustavad ühiskonda kauem,“ võttis Vallistu kokku.

Arenguseire Keskus töötas välja kolm stsenaariumit, mis esitavad elu jooksul ligikaudu keskmist palka teeninud ja äsja pensionile jäänud inimeste rahalist seisu aastal 2050. Igas stsenaariumis on erinev pensionisüsteem ning erinevad ühiskondlikud hoiakud eakate rolli osas, mis mõjutab nende võimalusi tööturul osaleda. Stsenaariumid aitavad seada iseennast tulevikuolukordadesse ja mõista, kuidas mõtestada eakust ning oma ootusi eakapõlve rahalisele heaolule, et juba praegu teha paremaid otsuseid.

Stsenaarium 1 „Hõbemajanduse võidukäik".

Stsenaariumi märksõnad: eneseväljenduslike väärtuste esilekerkimine, hea majanduskasv, mitmekesised valikud pensionisüsteemis ja vanemaealistele mõeldud teenustes, kõrge ühiskondlik usaldus, kõrged saavutusväärtused ja isiklik vastutus, süvenev ebavõrdsus ning hõrenev ühiskondlik sidusus.

Ühiskond on orienteeritud majanduslikule heaolule ning maailmamajanduse kasvuga suudab Eesti ka kaasa minna. Ühiskonnas on esiplaanil eneseväljendusväärtused: sõnavabadus, soov riigiasjades kaasa rääkida, isikliku vastutuse tajumine, entusiasm loodushoiu ja tehnoloogilise arengu küsimustes. Ühiskondlik ideaal on eneseteostus ja hea toimetulek. Sealhulgas tähtsustatakse vanemaealiste töötamist ja aktiivsust kõrge eani. Töö on eneseväljenduse vahend ja töökohal on hinnatud mitmekesisus. Heal juhul suudab Eesti vananeva ühiskonna pöörata enda kasuks nii tööturul kui ka ettevõtlusvaldkondade leidmisel - hõbemajanduses tekib nii nõudlus uute teenuste ja toodete järele kui ka töövõimalusi vanemaealistele. Kehvema arenguraja korral hakkab ühiskonda õõnestama kasvav ebavõrdsus, kuna edukultus ja kõrge saavutustase pole kaugeltki kõigile jõukohane.

Selles stsenaariumis on inimesed teadlikumad oma finantsasjadest ja tajuvad iseenda vastutust tuleviku ees. Võimalusel proovitakse säästa. Riik ei taha hättajäänute eest võtta tulevikus vastutust, seega on tõenäoline, et on kehtestatud kohustus ise koguda.

Selle stsenaariumi puhul peaks keskmise palga teenija peaks investeerima igal kuul teise või kolmandasse pensionisambasse või muul viisil 18% oma sissetulekust, et saada pensioni 70% oma viimasest palgast.

Selle stsenaariumi võimalused on suurem teadlikkus ja isiklik vastutus, mis viib parema kindlustatuseni pensionipõlves; Ühiskond toetab eneseteostust ka vanaduspõlves; kõikidele on tagatud elatusmiinimum ja riik ei luba absoluutsesse vaesusesse langemist.

Stsenaariumi riskid: inimesed ei pruugi osata vastutust võtta; mingi osa ühiskonnast jääb teistest maha- ei suuda säästa ja investeerida; vanemaealiste üksindus võib kasvada; tervis või oskused ei pruugi võimaldad vanaduspõlves töötada.


Stsenaarium 2 „Vana hea Eestimaa"

Stsenaariumi märksõnad: ühiskonnakesksus, toimetulekuväärtuste ja materialismi ehk hoiaku „tarbin praegu" süvenemine, hea majanduskasv, madal usaldus ja sallivus - kuid võimalik suurem kuuluvus- ja ühtsustunne ühiskonnana.

Majanduskasv on pikka aega olnud hea, kuid selle viljad pole jaotunud ühtlaselt ning ebavõrdsus on kasvanud. Ühiskonnas on see loonud vastandumise ja mitmetes ühiskonnagruppides ilmajäetuse tunde. Tekib vastuseis globaliseerumisele ja avatud majandusmudelile. Soovitakse, et n-ö kord oleks taas majas - konkurentsisurve poleks nii suur ja toimetulek oleks hõlpsam. Heal juhul saab eestlusest eestimaalisus - traditsioonilise elukäsitluse ja eluviisi tähtsustamine on kooskõlas paljude Eestis elavate rahvusgruppide vaadetega, mille tulemusel paraneb erinevate rahvusgruppide lõimitus ja panus ühiskonnaellu. Kehvem arengurada viib aga erinevate grupiidentiteetide omavahelise hõõrdumiseni ning suur osa ühiskonnast tunneb end kõrvalejäetuna.

Keskmise palga saajale 70% suuruse asendusmäära pakkumiseks peaks sotsiaalmaksu pensionimakse selle stsenaariumi korral olema 42% (praegu 20%).

Selle stsenaariumi võimalused on rohkem aega, vähem rabelemist, tugevamad perekondlikud sidemed; solidaarsem ühiskond, sh uus kogukondlikkus ja loovuse kasv; erinevate ühiskonnagruppide vaheline hea läbikäimine või ühine identiteet.

Stsenaariumi riskid: Vanemaealised ei ole tööturul oodatud, kuigi nende pension on madal ja nad sooviksid lisa teenida; perekonna vastutus suureneb või elavad inimesed vaeselt; tugevnevad erinevad grupiidentiteedid ja nende vahel tekib konflikt.


Stsenaarium 3 „Kokkuhoiuküla"

Stsenaariumi märksõnad: ühiskonnakesksus, kogukondliku elulaadi kasv; majanduse kehv kasv; ühetaolised riigi pakutud teenused ja kõigile võrdne riiklik pension; täiendavad kogukonnapõhised lahendused ning inimeselt-inimesele teenuste pakkumine jagamismajanduse platvormidel.

Majandus ei kasva pikemat aega või kasvab majanduskriiside sagedus. Inimestel ei jätku tööd ning sissetulekud on väikesed. Usaldus finantsturgude vastu on madal ning pensionipõlveks säästmisel ei ole madala tootluse tõttu kuigivõrd mõtet. Riigi pakutav pension ja teenused on aga ebapiisavad ning kehvades majanduslikes oludes ei jaksa ka perekond üksi koormat kanda. Seega on vanainimeste eest hoolitsemine kõikide vastutus - nii riigi, pere kui ka kohalike kogukondade. Heal juhul leitakse selles stsenaariumis uut tüüpi kogukondlikkus, kasvab üksteise aitamine ja solidaarsus, mis võimaldab toimetulekut ja piisavat heaolu. Kehvem areng viib põlvkondadevahelise ressursivõitluseni.

Keskmise palga teenija hakkaks saama 30% suurust pensioni võrreldes oma viimase palgaga. Keskmise palga saajale 70% maksmiseks peaks pensioniiga olema 78 eluaastat.

Selle stsenaariumi võimalused: sotsiaalse kapitali roll, sh hoolivus ja solidaarsus kasvavad, vähem üksildust; kitsikus sunnib leidma uusi lahendusi toimetulekuks.

Selle stsenaariumi riskid: kehv toimetulek ja tõrjutus; kui rasked ajad leevenevad, siis läheb solidaarsus ka üle ; tekib ressursside pärast võitlev ühiskond.