Liisi Voolaid tegi muusikast enda töökaaslase

Sarnaselt hunt Kriimsilmale on Liisi Voolaidil rohkem kui üks amet. Ühel päeval istub ta „Eesti laulu” finaali green room’is, siis lendab New Yorki musavideot tegema, mõnel õhtul tegeleb plaate keerutades sotsioloogilise vaatlusega ja järgmisel hommikul kustutab esmalt meedias lahvatanud tulekahju, et siis ajakirjas enda loodud rubriiki toimetama hakata. Kõiki tema tegevusi seob aga üks ajatu teema – muusika.

Räägi enda tööalasest taustast.

Olles BFM-i* kolmanda kursuse tudeng, läksin esimesele erialasele tööle kontserdikorraldusfirmasse Live Nation Estonia (tol ajal BDG Music), seejärel töötasin plaadifirma Universal Music Baltikumi filiaalis. 2016. aastal võtsin aga vastu otsuse töötada vabakutselisena muusikavaldkonnas kommunikatsiooni ja meediasuhetega (PR) ning seda teen tänini.

Minu töö tähendab suures plaanis artistidele intervjuude organiseerimist, meediaplaani loomist ja selle ajastamist ning üleüldiselt artisti/ürituse olemuse ja muusika edasiandmist avalikkusele. Viimaste aastate koostööde nimistusse kuuluvad näiteks Liisi Koikson, Elephants from Neptune, Clicherik & Mäx, YASMYN, jonas.f.k ja kultuurifestival Võnge.

Kõige värskem amet on aga tänavuse „Eesti laulu” ühe favoriidi Aneti mänedžeriks olemine. Selle käigus suunan ja toetan tema karjääri ning ka artisti brändi. See tähendab, et ideestan ja loon võimalusi tema soovide ning visiooni täitmiseks. Töö osaks on leida talle ka koostööpartnereid – nii kaasautoreid, produtsente kui ka näiteks plaadifirmasid ja muid koostööprojekte. Samuti vastutan tema muusika väljaandmise ja esinemiste eest ning haldan meedia- ja avalikke suhteid.

Paralleelselt mänedžeritööga olen DJ ja muusikakuraator, keskendudes taustamuusika olulisusele. Sellist tööd ajendab mind tegema mõte, et kujundan muusikaga nii avalikes ruumides kui ka erinevatel sündmustel sobivat meeleolu, mis annab ühtlasi inimeste enesetundele midagi juurde.

Olen ise tundliku natuuriga ja tajun erinevates ruumides kõike ümbritsevat üsna intensiivselt. Seetõttu on helil minu silmis väga suur võim, mõju ja ka vastutus ruumi ning olustiku kujundamisel. Muidugi tuleb siin mängu ka egoistlik soov enda lemmikmuusikat kõigiga jagada ...

Lisaks eelmainitule kirjutan ka ajakirjas Edasi.org erinevatel muusikateemadel ja toimetan enda loodud rubriiki „Vice versa”. See on platvorm, kus kaks artisti vastastikku üksteise muusikat kirjeldavad. Teiste seas on seni üksteist kirjeldanud näiteks Frankie Animal ja The Boondocks, Sammalhabe ja Anna Kaneelina, Öed ja NOËP, Ewert and The Two Dragons ja I Wear* Experiment ning mitmed teised Eesti muusikud ja koosseisud.

Kellele sobib PR-töö muusikavaldkonnas?

Suur osa mu tööst on üksi ideestamine, projektidele ajaraamistiku loomine ja tegevuse planeerimine. Seetõttu on vaja initsiatiivikust ja sobima peab üksi nokitsemise töö. Artistidega töötamisel on oluline mõista loomeinimese olemust, mõttemaailma, ajataju ja loomisega kaasnevat tempot. Peab saavutama sellise õrna balansi range ajaplaani ja paindlikkuse vahel. Samal ajal tuleb hoida sõrme projekti pulsil, ent anda autorile ka ruumi.

Millised on sinu suurimad eduelamused?

Üks eredaim ja ägedaim mälestus on aprillikuine: eestlaste algatusel toimus maailma suurim häkaton The Global Hack, mille virtuaalsel järelpeol me Anetiga üles astusime. Selle esinemise korraldus illustreerib hästi idufirmade maailma, sest see käis mõne tunniga. Päring peol plaatide mängimiseks ja Aneti esinemiseks tuli minule ürituse toimumise päeva pealelõunal.

Mõeldud – tehtud, organiseerisime vajaliku tehnika ja juba öösel kell veerand kaks läksime koos Anetiga minu suvilast live’i. Õnneks on mul toetav elukaaslane ja head sõbrad, kes tehnilise poolega kohe aitasid. Kogu olukorra tegi ekstra eriliseks see, et vahetult enne meid esines minu totaalne lemmikartist Erykah Badu. Sellest teada saades käis küll silme eest läbi pool elu, mis möödunud Badu muusikaga. See oli kõige paremas mõttes tunnetus, kuidas me võime üle maailma järsku üksteisele nii lähedal olla. Ilus!

Kindlasti on üks ilusamaid kogemusi ka hiljutine Aneti ja Fredi osalemine „Eesti laulul”. Pälvisid nad ju enda looga „Write About Me” suure publiku poolehoiu, tõusid kiiresti finaali ja osutusid ka professionaalse välisžürii lemmikuteks.

Eriline oli ka sügisene reis New Yorki, kus viisin Aneti kokku seal resideeruva eestlasest produtsendiga, kellega koos ta Brooklynis muusikat kirjutas ja salvestas. Selles samas Aneti jaoks tähendusrikkas linnaosas filmisime ka viimase singli „get by” muusikavideo.

Naudin väga seda, kuidas muusika on mind orgaaniliselt DJ-rolli juurde viinud. Tänaseni on puldis olles sage emotsioon see ühtsustunne, mida lugu mängides inimeste ülevast reaktsioonist ja meeleolust kogen. Eriline hetkes elamise sensatsioon.

Alates eelmisest aastast on suur rõõm anda oma kogemus edasi ka loenguformaadis Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, vastloodud muusikaettevõtluse spetsialisti õppekaval.

Mis on sinu töös tõeliselt lahe?

Lahe on näha loomeprotsessi kõrvalt ja olla kohal asjade algusest peale. Olles katsetuste, erinevate versioonide, demode ja kuulamissessioonide juures, olen kogu muusika sees. Samuti on väga uhke tunne näha, kuidas artisti looming jõuab suure hulga inimesteni. Ning kui tajud siis, kuidas publik on kontserdil päriselt kohal, kogu ruumi valdab mingi kosmiline energia ja värske muusika stimuleerib kõigi meeli, on selles aegumatu maagia. Õige hetk toob alati külmavärinad.

Naudin ka üleüldiselt kirjutamist ning plaanide ja kontseptsioonide loomist. Artisti olemuse ja muusika laiemale avalikkusele edasiandmine on selline põnev poolanalüüs, poolmäng.

Mis on keeruline?

Olen filter artisti ja muu maailma vahel ning paratamatult tuleb ette olukordi, mil tuleb muusiku kaitseks välja astuda, ent samal ajal austan ka teisel pool seisvat professionaali tema töös – balansimäng.

Valmis pean olema ka kiirreageerimiseks. Mäletan juhtumit, kui keegi tundmatu n-ö varastas raadioeetrist artisti loo päev enne selle planeeritud ilmumist ja laadis selle kaheldavas kvaliteedis enda YouTube’i kanalile üles. Kui mina ärkasin, oli kogu meedia juba valeinfot täis ja nii pidingi seda siis välkkiirelt lahendama hakkama.

DJ-ametit pidades on ette tulnud ebameeldivaid olukordi seoses eelarvamustega minu kui diskori oskuste ja selle töö tähenduse suhtes üldiselt või siis alkoholi liigtarvitanud inimestega. See kõik on aga õpetanud end vajadusel kehtestama ja loonud päris toreda võimaluse selliseks sotsioloogiliseks vaatluseks.

Vabakutselise töö miinused on vast kõigile teada – ebastabiilsus tööprojektides ja sissetulekutes. Sellest hoolimata kannustas mind vabakutseliseks hakates just selle sõna esimene pool – vabadus.

Mida soovitad neile, kes unistavad sarnasest tööst?

Minu soovitus on universaalne: kuula enda südame häält ning võta vastu julgeid ja ausaid otsuseid. Päeva lõpuks peab olema enda vastu aus ning mõistma, milline elu on sinu jaoks põnev ja tähendusrikas. Mine sinna, kuhu sind päriselt tõmbab ja vaata, mis juhtub.

Rakenda end huvipakkuvas valdkonnas, uuri selle kohta, harjuta, õpi ja proovi. Otsi praktikakohti, vabatahtliku töö võimalusi, saa inimestega tuttavaks loomulikul viisil ehk asju päriselt tehes ja end appi pakkudes, mitte niisama network’ides. Sedasi leiad tihti mõttekaaslased, kellest võivad kujuneda ka töökontaktid. Nii olen kohtunud ise paljude inimestega, kes on andnud mulle võimalusi proovida uusi asju. See on selline ring, mida püüan alati elus hoida ja kaasan sellesse alati meeleldi ka noori, kes minult nõu küsinud.

Mida õppisid Tallinna ülikoolis?

Õppisin Tallinna ülikooli BFM-is suhtekorraldust. Enda lõputöö teemana uurisin ühe kohaliku artisti brändi identiteeti ja kuvandit. Siinkohal soovitan kõikidel tudengitel kirjutada lõputöö teemal, mis on enda jaoks tõeliselt oluline! Nii on kergem sihti silme ees hoida, sest teed ju seda eelkõige iseenda ja huvipakkuva valdkonna heaks.

Millise emotsiooniga vaatad tagasi õpingutele?

Tundsin end humanitaarvaldkonnas väga koduselt ja õppeainete valik oli minu jaoks läbivalt põnev. Mulle meeldis, et lisaks teoreetilistele loengutele oli rõhk ka praktilisel poolel, mis on minu arvates väga oluline. Mina asusin juba kolmanda kursuse ajal täiskohaga erialasele tööle ja see andis mulle päevapealt reaalse kogemuse päris maailmast. Õpingute ja töö vahel peab aga oskama oma aega väga hästi planeerida.

Ülikooli suur väärtus on sealsed inimesed. Tänini vahetan mõtteid ja teen koostööprojekte toonaste ülikoolikaaslastega. Lisaks valitseb BFM-is koos filmitudengitega mõnus loominguline mentaliteet ja atmosfäär. Selles keskkonnas õppimine ja suhtlemine toetas kindlasti minu usku loomevaldkonda üleüldiselt.

Tutvu lähemalt reklaami ja suhtekorralduse erialaga.

*BFM – Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut