Võiks ju arvata, et imekauni loodusega Eestis on elurikkusega kõik hästi, aga tegelikult on asjad päris halvad. Näiteks alates 1980. aastast oleme kaotanud pooled põllulindudest. Ka liblikaid on jäänud poole vähemaks. Igal aastal kaob meie metsadest 60 000 linnupaari. Põhjus lihtne - neil ei ole lihtsalt enam loodust, kus elada. Liikide kadumine on aga meie kõigi mure - ja mitte ainult maal, vaid ka linnades.

Muru, mis ainsa elusa asjana linnades asfaldiga võistelda üritab, on tegelikult ka üsna surnud keskkond. Ja mida rohkem me muru niidame, seda hullemaks olukord läheb.

“Muru on liigivaene ökosüsteem,” selgitab Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemteadur Aveliina Helm ja lisab: “Tavaliselt on see rajatud ainult 3-5 liigist.”

“Muru ei ole ilus, minu jaoks ei ole, see on roppus,” lisab Tallinna botaanikaaia vanemaednik Marit Mäesaar.

Kuid küsimus ei ole ainult ilus. Küsimus on tervises.

“Kui muudame oma ümbruse hästi liigivaeseks, siis me vaesestame omaenda mikrofloorat ja sellel on meile otsesed füüsilised tagajärjed,” selgitab Helm ja toob näite Soomes tehtud põhjalikust uuringust: “Need lapsed, kes elasid liigirikastes piirkondades, need olid terve elu tervemad. Neil esines vähem nahahaiguseid ja psüühilisi haiguseid.”

Lisaks on pügamata murulappidest linnas abi ka järjest soojeneva kliima tingimustes.

“Kuumasaared on linnas suureks probleemiks. Isegi Eestis muutub linnaruum põrgukuumaks kui siin ei ole haljastust. Kui Tartus oli suvel õhutemperatuur 30 kraadi, siis niitmata alad jäid 27 kraadi juurde, aga asfalt oli 50 kraadi ja niidetud muru 35 kraadi,” toob Helm välja
veel ühe põhjuse, miks ei tohi muru nii palju pügada.

Millised on need uued elurikkuse lapid Tallinnas ja Tartus ning miks on nii, et meil ole mitte mingit võimalust võidelda kliimasoojenemisega, kui me sama hoolega niitmist jätkame, sellest juba Laseris täna kell 20 TV3s.