Väikese kodumaise reklaami- ja filmitootja tee viib laia maailma

Eesti ettevõte on tootnud reklaame erinevates maailma paikades. Nüüd kiigatakse üha enam teleseriaalide ja filmide maailma. Tegemist on Konkurentsivõimelisima mikroettevõttega 2020.

Eesti filmitootmisettevõte Münchhausen Productions OÜ tegi suure hüppe nii käibe kui ka kasumi osas 2019. aastal, kui nad ületasid esimesega maagilise miljoni euro piiri ning teise puhul kasvatasid summat pea 20 korda. Ettevõtte produtsent ja partner Nikolai Mihailišin ütleb, et maailma eri paigus peamiselt reklaame tootnud ettevõte vaatab ambitsioonikamalt tuleviku suunas. Muide, Mihailišinil on koos lätlastega samasugune firma ka lõunanaabrite juures. Seejuures ei ole tegemist konkurendiga, vaid ettevõttega, kellega tehakse koostööd.

Kui Münchhausen alustas, hakkas vaikselt sündima ka teisi filimide tootmisteenusega tegelevaid ettevõtteid ja nüüdseks on meie filmitööstus Mihailišini sõnul kaugele arenenud. Eks selle tõestuseks on ka suurteose „Tenet“ Tallinnasse saamine. Tööstus on hästi fragmenteerunud – siin töötab mustmiljon mikroettevõtet, kes on igaüks leidnud endale mingi niši.

„Eks ole imestatud, et miks ei ole mingit keskset suuremat ettevõtet, aga tegelikult anname meie keskmisel võttel tööd 50–60 inimesele, suuremate tootmiste puhul on aga võtteplatsil olnud ka 300 inimest,“ toob Mihailišin välja.

Tööd üle maailma

Münchhausen Productions on firma, kes võtab aina suuremaid ampse. Reeglina pöördutakse nende poole, sest neil on olemas kohalik kompetents koos taustateadmiste ja ka tootmisoskustega. Nad on jõudnud faasi, kus mõni täistootmismaja palkab neid aeg-ajalt tegema kuskil maailma paigas reklaami. Olgu kohaks siis Maroko, Ungari, Tuneesia, Hispaania, Portugal või Inglismaa.

„Selliseid pakkumisi on hakanud tulema ja see protsess on väga hariv. See aitab ka kohalikke turge palju paremini mõista,“ ütleb Mihailišin.

Niisiis on reeglina kontseptsiooni ja loo välja töötanud keegi teine, aga Münchhauseni roll on leida lokatsioone, kunstnikke, operaatoreid, muid töötajaid või ka loovlahendusi.

Reklaamide tootmine on siiani olnud ettevõtte leivanumber. Üldjuhul vältab võtteprotsess kaks päeva. Alla kahe päeva ei olekski nad finantsiliselt konkurentsivõimelised. Eesti ei ole enam ammu odav riik. Võttepäeva pikkus on 14–16 tundi. Kuid protsess hakkab tegelikult pihta juba varem.

Võtame kasvõi selle, et produktsioonifirma rendib tiimile 3–5 autot koos juhiga ja majutab nad viietärnihotellidesse. Ettevalmistusperiood kestab 5–7 päeva. Külastatakse juba varem välja valitud võttekohti. Sõltuvalt projekti keerukusest võidakse võttekohti eraldi külastada veel ka režissööriga. 2–3 päeva enne võtet saabub operaator ja tehakse võttepaiga tehniline külastus, kus minnakse veel enam detailidesse. Umbes 1–2 päeva võetakse veel lisaettevalmistusteks ja siis algavadki võtted. Sellega reeglina Münchhauseni töö ka lõpeb. On olnud juhuseid kus ka järelproduktsioon on antud nende teha, üldiselt teeb aga lõppviimistluse klient.

Mihailišin on rahul, et Eestis on tekkinud väga palju kompetentsi ja mitte ainult tehnilist, vaid ka loomingulist. On režissööre, kes mööda ilma ringi liiguvad ja teevad välisklientidele tööd. On ka filmikunstnikke, disainereid ja art-director’eid, kes aina kogemusi hangivad. Nõnda maastik areneb.

Info levib suust suhu

Filmimaailmas loevad palju isiklikud kontaktid. Nende arv omakorda laieneb tehtud tööde kaudu. Enamikus riikides on nii, et tööstuses on tegevad töötajate arvult väikesed firmad ja palgatakse vabakutselisi, kes omakorda projektist projekti liiguvad.

„Meil on ka paar väga suurt klienti, tootmismaja, kellega oleme suutnud tugevad sidemed luua, aga see on pigem haruldane. Pigem on nii, et inimene töötab ühes kohas, läheb järgmisesse ja ütleb, et oh, seal projektis oli väga hea töötada. Sedasi info levibki,“ selgitab Mihailišin.

Veel 6–7 aastat tagasi tunnetas ta, et Eestis on tugev konkurents ja teised on justkui ohuks. Kiiresti sai ta aru, et nii see ei ole. Klientide poolel on inimesed hästi erinevad ja ühesugused inimesed leiavad üksteist. „Teatud tüüpi klientidega minul lihtsalt isiklikus plaanis ei klapi. Tekib hästi tugev isiklik suhe. See on ka iseloomudepõhine äri,“ toob Mihailišin välja.

Sünergia Läti firmaga

Läti ettevõte ei ole Münchhausen Productionsi filiaal, vaid täiesti eraldiseisev firma. Omavahel nad ei konkureeri, sest kõiki töid ei rabata ühte kontorisse. Välja on töötatud selge tööde jagamise protsess, kus klient otsustab, kuhu ta minna tahab. Ettevõtted vaid ütlevad, kui näevad, et ühes või teises riigis võiks projektiga ette tulla probleeme – näiteks võib kerkida meeskondade saadavuse küsimus. Nii on valikuvõimalusi rohkem. Eesti ja Läti ei ole ju ka sarnased – ühes riigis on näiteks ühed teenused odavamad, teises teised. Ka võttekohad on teistsugused.

Keskmine kinnitatud uute projektide arv on Münchhausen Productionsil üks kuni kaks kuus. Päringuid võib tulla nädalas mitmeid, aga reeglina saab 10–15 päringust reaalsuseks üks töö.

Võimas projekt

Nikolai Mihailišinil on meeles projekt, millest teada saamine pani teda kahe käega peast kinni hoidma. Sooviti, et nad leiaksid 150 inimest, kes oleksid nõus kolm või neli päeva paljalt Saku Suurhalli põrandal lebama. Neid kehasid oli vaja stop-motion-tehnikas kaadrite jaoks ühes reklaamklipis. Nad suutsid selle ka ära teha. „Hetkega võtsid 150 võhivõõrast inimest end ihualasti. Esimesed viis sekundit oli veider, aga pärast seda oli see nagu iga teine tootmine,“ meenutab Mihailišin.

Kõige suurem projekt sai aga teoks eelmisel aastal ja just seetõttu oli eelmine aasta neil ka finantsiliselt nõnda hea. Nad said isegi Euroopa ja Aasia mõistes väga-väga suurde reklaamiprojekti. See oli mõeldud India, Tai ja Keenia turgudele. Pikalt Mihailišin sellest rääkida ei saa, aga tellijaks oli Pernod Ricard India ja selles osalesid just selle riigi kuulsused. Üht härrat nimetati koguni India Tom Cruise’iks.

Mihailišin meenutab seika, kui Budapestis filmimise ajal öeldi neile, et too mees vajab turvameest ja ta ei tohi niisama ringi kõndida. Ta arvas, et kes see ikka toda meest Ungaris ära tunneb. Peagi aga oli kuulda, et hotelli fuajees ja maja ümber on fännid, kes meest näha soovivad. Selgus, et neid oli üle 200. Kohalikud ei teadnudki, et neil seal nii palju hindusid elab. Kõik soovisid nüüd kuulsuse autogrammi. Ka selliste teemadega peab tööl kokku puutuma.

Ambitsioonid on suured

Kui reklaamivaldkonnas on juba jõutud kuulsustega tegelemiseni, siis järgmine siht on seatud teleseriaalide ja filmide peale. Juba on partnerluses Lucy Loves Drama OY-ga valmimas kvaliteetteleseriaal „My Husband’s Wife“. Tellijaks on soome rahvusringhääling YLE. Seal pakub Münchhausen Productions tootmisteenust.

„Meil on üsna konkreetsed plaanid seoses Läti produtsendi liitumisega, kellel on tugev filmitaust. Seda tahaks hakata tugevalt ajama,“ ütleb Mihailišin ja lisab, et ajendiks sellele on olnud ka Eesti Filmi Instituudi ja rahandusministeeriumi väljatöötatud cash-rebate-süsteem, mida rakendati ka „Teneti“ projekti juures ning sisuliselt kõikidel välisprojektidel 2020. aastal. Üldiselt on mees arvamusel, et filmitööstust peaks rohkem vaatama kui riigile raha sisse toovat valdkonda.

„Ükski teine kultuuriharu ei ole võimeline riigile nii kiiret rahalist kasu tooma kui film. Jah, ministeeriumi asi on aidata ka kultuuri alles hoida, kuid mujal maailmas nähakse seda ka konkurentsi ja kompetentsi poole pealt,“ räägib ta ning jätkab, et omaenda filmide tootmisse tuleks investeerida. Me oleksime võimelised konkureerima teiste riikidega ka loomingulises mõttes, kasvõi välja töötama oma stsenaariume. Rootsis, Taanis ja Skandinaavias üldiselt on suudetud seda väga hästi teha.

Koroona-aasta on olnud raske

Mihailišin tõdeb, et 2020. aasta on olnud neile aeglane. Nad on tihedalt seotud reisimisega, aga mees võtab siin mütsi maha politsei- ja piirivalveameti ees.

„Kui hästi on neil organiseeritud äritegevusega seotud reisimise lubade väljastamine – kui sa konkreetselt näitad ära reisimise põhjuse ja pead kinni kehtestatud reeglitest, siis tänu sellele, et meil on nii hästi toimiv süsteem, oleme saanud ka tööd teha,“ kiidab ta.

Ka oma kliente võetakse Eestis vastu kõiki reegleid järgides ja isegi ekstra ettevaatlik olles.
„Ma olin õnnelik, kui sai kolm kuud kodus olla, aga nüüd on juba natuke nii, et tahaks lennuki peale astuda ja kasvõi nädalaks-kaheks tööalaselt kuskil uut energiat saama minna. Praegu kõhklen isegi siis, kui on Lätti minek,“ ütleb ta.

Lõpetuseks ütleb Mihailišin, et kui nende tele- ja filmipool rattad alla saab, siis hakkab see osakond ka inimeste osas laienema. Eestis nad väga palju suuremaks minna ei saa, küll aga on mõttes laieneda oma teadmistega teistesse riikidesse.

„Meie ettevõtte ülesanne on olla lahendustekeskne. Kui keegi tuleb probleemiga, mida me ei saa siin- või sealpool piiri või isegi mitte Hispaanias pakkuda, siis otsime uusi riike, kus neid asju teha saaks. See kõik võtab aega, aga midagi on juba silmapiiril. Põnev on see, et tunned oma kliente ja tead nende vajadusi, selle baasil võtad oma ülesehituse ja tööprotsesside halduse ja viid selle teise riiki üle, et rakendada seda seal, ning needsamad kliendid tulevad taas sinu juurde,“ kirjeldab Mihailišin.

Eesti Ettevõtete Konkurentsivõime edetabelit koostab Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Andmete analüüsi ja edetabelite koostamise partneriks on Eesti Konjunktuuriinstituut. Konkursi raames koostatakse edetabelid vastavalt ettevõtete suurusele ja lisaks kolmeteistkümnes erinevas tegevusvaldkonnas. Edetabelite koostamisel arvestatakse viimase kahe aasta majandusnäitajaid: müügitulu, puhaskasum, omakapital, töötajate arv ning tööjõukulu.

false