Lähema ülevaate filateeliast kui hobist annab kauaaegne filatelist Samuel Golomb.

Millest Teie huvi filateelia vastuse alguse sai?

Alustasin postmarkide kogumisega 10-aastaselt, olles praaeguseks sellega üle poolesaja aasta tegelenud. Tõuke huvile andis ema, kes oli pedagoog. Nii pani ta minu esimese albumi, kus oli u 10-15 postmarki, näärivana kingikotti. See juhtuski detsembris 1967.

Pärast oli ema ka nõustaja postmarkide kogumisel, tema ise aga tegeles näitlejate fotode kogumisega. Järgnes liitumine filatelistide ühinguga, kus oli nn noorte sektsioon. Rakvere vanapaberi vastuvõtupunktis olin juba lapsena n-ö oma inimene: minul lubati „revideerida” vanapaberihunnikuid, et otsida sealt ümbrike või postkaarte. Osalesin mitmel noorte filatelistide viktoriinil, küsimused avaldati kunagises ajalehes „Pionerskaja Pravda”. Õpetajate soovitusel kasutasin postmarke oma referaatide kujundamisel. Juba siis tegelesin vahetusega posti teel, ajakirjast „Filateelia SSSR” ning Poola ja Saksamaa (DDR) ajakirjadest otsisin kontakte. Vahetada sain, kuna olin Filatelistide ühingu liige ja oli ka kahe täiskasvanu koguja soovitus.

Igal Tallinna külastusel käisin ka Filateelia kaupluses. Rakvere postkontoris oli minul püsiabonoment, seega sain soetada kõik väljaanded, ka nn numbriga plokid. Siis tekkis huvi FDCde (esimese päeva ümbrik) ja muude tervikasjade vastu.

Peale keskkooli asusin tööle Rakvere Teatrisse ja sain juba oma palgast soetada postmarke. Siis tegelesin põhiliselt Nõukogude Liidu kronoloogiaga. Just sellel ajal ilmus ka Nõukogude Liidu postmarkide koondkataloog.

Väga tähtis oli ka see, et kuus aastat (2 aastat sõjaväes ja 4 aastat Moskva kõrgkoolis) olin endiselt Rakvere filatelistide ühingu liige ja minul kehtis postkontoris abonoment. Taas oli abiks minu ema, kes ostis iga kuu välja kõik ilmunud postmargid. See oli tähtis, kuna nende kuue aastaga ei katkenud minu kronoloogiline kogu.

Lisan veel, et olen kogu aeg tundnud huvi filateeliateemaliste väljaannete vastu – ajakirjade aastakäigud on köidetud ning praegu on minul üle 100 erineva raamatu ja kataloogi, peale selle filateelia ajakirjad ja ajalehed (Hiiu Koguja, Elva Filatelist).

Kõik minu kolleegid, sõbrad, tuttavad teavad, et olen koguja. Igal võimalikul juhul ma jutustan või näitan neile oma uusi postmarke või ümbrikuid. Vastutasuks alati saan kogusse midagi uut.

Kui palju on filateelia-hobilisi Eestis? Aga maailmas?

Olen REFS Estonia (rahvusvaheline Eesti filatelistide selts) liige ja kuigi ühingu liikmete arv pole suur, on tegemist asjasse pühendatud inimestega. Kahjuks on ühingu liikmete seas enamik eakad inimesed, mistõttu on eriti oodatud noorem generatsioon hobi-kogujaid.
Kindlasti on Eestis margikogujaid, kes ei kuulu ühingusse. Olen mitmes Eesti postkontoris uudistanud, et kui palju on neid inimesi, kes soetavad postmarke kogumise eesmärgil. Peaaegu igas postkontoris olen saanud vastuse, et umbes 10 inimest.

Kui korraldan loenguid põhikoolides margikogumise teemadel, siis on alati õpetajate või õpilaste seas 2-3 margihuvilist.

Maailmas on miljoneid margihuvilisi, igas riigis ja maailmanurgas. Olen interneti vahendusel paljude huvigruppide liige, ka tegelen rahvusvahelise vahetusega. Praegu on minu töölaual margivahetuse soovid kuuest riigist: Venemaalt, Kreekast, Iisraelist, Tšiili, Omaanist, Indiast.

Mis võlub filateelia juures?

Lapsena oli soov panna albumisse võimalikult palju postmarke. Nüüd, mõeldes küsimusele, et kui palju marke on minu kogus, vastan – tean seda täpselt. See arv on: 54 aastat pidevat kogumist.
Seega margikogu väärtus või markide arv kindlasti pole kogumise juures peamine tegur. Margid annavad mulle võimaluse suhelda väga paljude inimestega terves maailmas. Tavalisest margivahetusest on välja kasvanud hea sõprus, olen reisidel külastanud neid, kellega enne olin mõned aastad kirjavahetuses.

Minu kogus on praegu esindatud 268 riigi postmargid. Võlub see, et pidevalt avastan mõne sellise riigi, millest pole oma elu jooksul mitte midagi kuulnud. Postmark, FDC või mõni muu tervikasi on andnud mulle võimaluse koostada erinevaid näitusi.

Huvi näitusete vastu on heaks motiiviks koostada uusi väljapanekuid. Minu näitused on olnud väljas paljudes Eesti raamatukogudes, klubides ja koolides. Huvitav on tegeleda ka erinevate MINU MARK projektidega, kus aitan huvilistel luua enda kujundatud postmarke.

Mis on Teie kogu kõige väärtuslikum mark? Milline on aga maailma väärtuslikuim?

Pean tunnistama, et alles 2020. aastal sain soetada kogusse maailma kõige esimese postmargi – kuulsa One Black Penny. Oli vaja koguda 53 aastat, et sellise margini jõuda.
Väärtustan just erinevate riikide esimesi väljaandeid. On selleks siis Eesti Lillmuster või juba mainitud One Black Penny. Riigid pöörduvad, kaovad, muudavad piire ja asemele tulevad uued. Koos sellega ilmuvad ka need “esimesed” postmargid.

Mis üldse muudab ühe margi väärtuslikumaks kui teised?

Kindlasti pole see rahaline väärtus. Kogujate huviorbiidis on alati olnud erimid. Trükitehnika ikka aeg ajalt “kingib” kogujatele mõned nn nihked, tagurpidi pildid, värvimuutused jne. Alati on olnud oluline ka markide tiraaž.

Toon sellise näite. Ilmub margisari näiteks kolmest margist. Ühte marki on trükitud 10 000, teist 20 000 ja kolmandat 5000. See tähendab, et täissarju on võimalik kokku panna ainult 5000. Nõukogude Liidu suurem osa postmarke ei ole maailma kogujatel populaarsed kahel põhjusel – tiraažid olid väga suured ja eks ideoloogiat oli ka üle mõistuse palju. Kuigi kronoloogia kogujale pole ideoloogia üldse tähtis. Minul on Tšiilis kirjasõber, kes on Nõukogude Liidu postmarkidest kindlasti paremini informeeritud kui mõni Venemaa filatelist.

Rahalise harulduse kõrval on oluline ka emotsionaalne pool. Mis on Teie enda jaoks kõige armsam postmark Teie kogus?

Olen täiesti nõus, et kogumise juures on emotsioonil eriline tähtsus. Minu käest on küsitud, kas ma tõesti usun, et eritempel, mis on pandud ümbrikule kosmosejaamas “MIR”, on ikka kosmoses ümbrikule pandud. Või on tembeldus toimunud kusagil Moskva sorteerimiskeskuses.

Mina USUN, et kosmoses! Nimetan veel ühe emotsionaalse juhuse. Mõned aastad tagasi tulin Rakvere postkontorisse uusi marke soetama. Postitöötaja ulatab mulle kirja, mis tuli minu nimele Iisraelist. Ümbrikul oli minu nimi, siis Rakvere ja Eesti. Oligi kogu aadress! Ma ei olnud juba 7 aastat Rakvere elanud…

Kirjaga olid kaasas mõned Iisraeli FDC ja postmargid. Selle saadetise pani teele mulle täiesti tundmatu inimene, kes juhuslikult sai teada, et kusagil Eestis on keegi Samuel Golomb, kes kogub postmarke.

Seejuures polnud kirja saatja ise kogumisega kunagi tegelenud. Loomulikult ma vastasin tänukirjaga ja meist said mõneks aastaks kirjasõbrad. Minu kogus on neli suurt albumit Israeli markidega ja üle 300 FDC, kuid need 3-4 ümbrikku ja 5 postmarki, mida saatis toona mulle täiesti võõras inimene, kannavad endas erilist emotsiooni.

Mida soovitaksite inimesele, kes on mõelnud filateeliaga tegelema hakata? Millest ja kuidas alustada?

Esmalt julgustan, et margikogumine pole maailma kõige kallim harrastus. Eesti postmarkide aastakomplektid maksavad umbes 50 eurot. Möödunud aasta oli küll erand, kus terve aastakäik maksis umbes 80 eurot, sest marke oli palju.

Seega kuus kuluks filateelia hobile ca 20 eurot (postmark ja FDC), nii jääb vahendeid üle ka mõne muu meelisharrastusega tegeleda.

Tasub mõelda ka sellele, et reisides (küll see aeg tagasi tuleb!) soovime ju soetada mõne meene mälestuseks. Mälestusmeenete valik suveniiripoodides on suur, aga filatelisti jaoks on siin asi selgemast selge: saadan endale reisidelt postkaarte või margiga ümbriku.

Ka minu sõbrad saadavad reisidelt mõne postkaardi. Filateelia võib olla ka muu harrastuse heaks lisaks. Oled koorilaulja või tantsija – leia oma kogusse postmargid laulupeost või rahvariietest. Oled harrastussportlane – pane kokku margikogu sporditeemalistest markidest. Soovitan, et margikogumine võiks muutuda terve pere ühiseks tegevuseks.

Millised kogujate ühendused on Eestis ja maailmas, kust võiks hobikaaslastelt nõu ja tuge saada?

Eelnevalt juba korra mainisin Eestit tegutsevat filateeliaseltsi – REFS ESTONIA. Kõigis raamatukogudes leiab margikogumise teemadel kirjandust. Ka Facebookis on väga palju filateeliagruppe, vaja vaid inglise keele oskust.

Lisaks tasub lugeda posti-teemalisi uudiseid. Facebookis olen selleks üles seadnud ka oma lehekülje – “Huvitavad postiuudised Samueli vahendusel”.

Paljud koolide huvijuhid on korraldanud koolides ka nn kogujate päevi – miks mitte teha midagi sellist ka oma koolis, kuhu siis võiks kutsuda erinevate kogumisharrastustega inimesi. Mina ise olen peaaegu kord kuus esinenud filateelia-loengutega mõnes Eestimaa koolis.

Sobivad margi-albumid ja partii Eestimaa postmarke leiab Eesti Posti e-poest: pood.omniva.ee

Jaga
Kommentaarid