Parker Palmer, koolitaja, juhtimisraamatute autor on kirjutanud:

„Liider on inimene, kes peab võtma kõrgendatud vastutuse selle eest, mis tema sisemaailmas toimub, vastasel juhul loob tema liidripositsioon rohkem kahju kui head."

Meid on kujundanud esiteks meie vanemad ja seejärel meie kogemused. Oma kogemuste ja uskumuste põhjal me teeme oma igapäevaseid otsuseid. Näiteks on mitmeid juhte, kelle elukogemus on pannud uskuma, et kui ma aktiivselt ei anna korraldusi oma meeskonnale ja ei kontrolli nende täitmist, siis asjad ei liigu. Selline elukogemus on toonud juhi edukalt tänasesse päeva. Aga edasi. Suurem osa tänaseid töötajaid kuuluvad nn. Y-generatsiooni. Nende jaoks selline lähenemine ei sobi ja juht ongi probleemi ees. Töötajaid, kes tahavad töötada korraldusi jagava ja kontrolliva juhi juures, jääb aina vähemaks. Kas me tahame seejuures juhtidena peeglisse vaadata? Ei taha. Seda enam, et lapsepõlvest saime tihti kaasa sõnumi, et me peame olema tugevad, kõike ise teadma ja ei tohi eksida. Aga ka see on uskumus, mis meie organisatsiooni tulemuslikkust tänapäeval pidurdab.

Hea küll, oletame, et tahame vaadata, mis meie sisemaailmas toimub. See aga ei ole lihtne, kuna uskumused ja arusaamad, mis meie mõtlemist ja tegutsemist kontrollivad, on väga tihti sügaval alateadvuses. Siit tulenebki vajadus coachi ehk arengutreeneri järele.

Oletame, et te harrastate golfi või tennist ja te tunnete, et teie mängutase vajab täiustamist. Kas mõtleme, et peame ise tugev olema ja kõike ise teadma ja kui rohkem pingutame, siis mängutase paraneb? Kas mõtleme, et kui käime kuulamas golfigurusid ja loeme hästi palju golfi käsitlevaid raamatuid, siis sellest aitab? Enamus meist siiski otsustab pöörduda treeneri poole, kes vaatab üle meie mängu ja kellega koos töötame välja harjutused mängutaseme parandamiseks. Mis on põhjuseks, et arvatakse, et juhtimisoskus on kuidagi eriline oskus, mille arendamiseks treenerit ei ole vaja?

Hea juhtimiscoach ehk arengutreener alustab sellest, et mis on see, milles tahame homme paremad olla kui täna. Coachi roll ei ole aidata lahendada meie ees seisvaid probleeme, vaid aidata lahendada põhjuseid meie sees, mis soodustavad probleemide tekkimist. Näitena võivad olla meie perfektsionism, ebakindlus, töötajate usaldamatus jne. Kui juhina on meil coachi´ga kokkulepe, milles tahame paremad olla, siis järgmiseks on oluline, miks see teema on meie jaoks oluline. Teemadega, mis ei ole meie jaoks olulised, me ei tegele. Nendega ei ole mõtet raisata oma ega coach´i aega.

Järgmisena on arengutreeneri roll aru saada, mis on need uskumused ja arusaamad, mis on meid küll edukalt tänasesse päeva toonud, aga samas on ka muutunud mingis osas piduriteks. Siin avaldub ka coach´i professionaalsus, kuna me ise ei oska oma alateadvuses peituvatest ja meie tegevusi kontrollivatest uskumustest rääkida. Seejärel arutatakse üheskoos, millised harjutused aitavad meil uut moodi mõelda ja laiendada oma arusaamist maailmast. Kõik see, mis on meis head ja endiselt sobib, võtame uude mõtlemisse kaasa (transcend and include).

Muutumise juures tuleb meil aru saada, et inimese loomulik olek on mitte muutuda. Meie sees on jõud, mis töötavad vastu meie soovile muutuda. Teatud osa meie ajust ütleb, et Sul on kõht täis ja riided seljas, milleks Sul muutuda vaja on. Iga muutus on ebakindlus ja inimaju on arenenud võitlema „status quo" eest seni, kuni ümbritsev ei ole eluohtlik. Selle põhjuseks on ka see, miks ilma arengutreenerita on raske muutuda või miks isegi, kui muutume, vajume kergesti vanadesse rööbastesse tagasi.

Eile kuulsin, et üks mu hea noor tuttav sai rahvusvahelises ettevõttes brändi juhiks. Teades, et ta on saanud hea hariduse, olen veendunud, et tal on eeldused eduks uues rollis. Samas on see uus ja tundmatu maailm. Enamuses rahvusvahelistest ettevõtetes on aru saadud, et uued juhid vajavad oma arenguks coach´i tuge. Iga uus väljakutse, vaatamata eeldustele, nõuab meilt uusi avastusi, uut mõtlemist ja maailmanägemist. Seda saavutada üksinda on väga raske, kui mitte võimatu.

Alar Ojastu, koolitaja, on kirjutanud, et tema raamatu „Ratsionaalne emotsionaalsus" üheks konkreetseks üleskutseks on vastutuse võtmine, mille mõtteks on, et iga üksikisik peaks vaatama peeglisse ja küsima, kus on tema isiklik arenguline takistus, sõltumata sellest, kuidas käitub ülemus (nõukogu, omanikud) või kollektiiv.

Ma soovin, et me kõik, kes me juhime midagi või kedagi, otsime oma arengulist takistust ning kaasame ennast aitama ja treenima coach´i. Kui me saame jagu takistustest, segajatest ja piirajatest, siis võime ühel hetkel avastada, et meie organisatsiooni tulevad tööle suurepärased inimesed, kuna meil on suurepärane sisekliima ja meie tegevusel on tähendus. Suurepärased inimesed on aluseks suurepärasele klienditeenindusele, mis teeb ka meie organisatsioonist suurepärase ettevõtte.

Urmas Kaarlep on EBSi lektor, coach ja konsultant. Eelnevalt on ta töötanud 21 aastat konsultatsiooni- ja audiitorfirmas PricewaterhouseCoopers. Alates 2020 on ta EBSi coaching'u koolitusprogrammide üks läbiviijatest.