90ndate pöörane kinnisvaraturg: dollarid, vanalinna luksuskorterid ja paljaks varastatud soomlane

1Partner Kommertskinnisvara hindaja Lauri Prei töötas valdkonnas juba 90ndate alguses ning räägib toonasest elust ja kinnisvaraturust põnevaid lugusid.

Mismoodi nägid siis 90ndate alguses kinnisvaratehingud välja?

90ndate alguses reklaamiti ja tehti tehinguid peamiselt dollarites, kuigi kroon juba kehtis. Läks mitu aastat, enne kui kroone läbivalt tehingutes kasutama hakati.

Mäletan, et kinnisvarafirmal oli mitu seifi, kus raha hoiti. Ostja tõi sularaha kontorisse ja me olime nagu pank, mis siis kinnitas müüjale, et raha on olemas.

Toona sai kilekotiga mööda linna mitmesaja tuhande krooni väärtuses kupüüre ringi veetud. Kuritegevust oli palju ja eks teinekord oli kõhe ka, aga midagi õnneks ei juhtunud.

90ndate alguses toonast keskmist palka teenides küll midagi vähemalt Tallinnas osta võimalik ei olnud. Tänapäevases mõttes kodulaenu siis keegi ei pakkunud ja inimeste säästud lendasid koos rahareformiga vastu taevast.

Vaikselt hakkas raha aga ettevõtlusest ja ka omandireformi tulemusena tekkima. Kodulaenusid hakati pakkuma 90ndate teises pooles. Võtsin ka ise näiteks 1999. aastal esimese 14-protsendilise intressiga kodulaenu.

Elu läks jõudsalt edasi - elanike sissetulekute kasv kiirenes, inflatsioon vaibus ja turule hakkas voolama järjest enam kapitali. Sellega seoses liikusid suuremad pangad skandinaavlaste omandisse, kes hakkasid siin omavahel konkureerima. Algas laenuralli, millega kaasnes raha pakkumise suurenemine ja laenumarginaalide kiire alanemine. Mõne aastaga langesid laenuintressid ligikaudu tänasele tasemele. Suuresti laenu kättesaadavusele muutuski kinnisvaraturg väga palju aktiivsemaks. Inimestel tekkis esimest korda võimalus midagi osta.

Alguses oli suur unistus oma eramu, aga mida aeg edasi, seda mugavamaks on inimesed muutunud ning viimasel kümnendil eelistatakse pigem elu korteris.

Nüüd, koroona ajal, on see trend jälle vaikselt tagasi pöördunud ning maade ja majade turg on viimaste aastatega võrreldes palju aktiivsemaks muutunud.

Kus inimesed toona elada tahtsid?

Vanalinn oli omal ajal kindlasti kõige prestiižsem, täiesti eristaatuses. Väga peened tänavad olid ka Roosikrantsi, Kentmanni ja Kaupmehe. Samuti Kadriorg. Eks need on hinnatud kohad tänapäevalgi, aga raskuskese on rohkem Kalamaja poole kaldunud.

Toona oli Tallinna „mägede" ja muude äärelinna piirkondade vahel selge hierarhia. Madalalt olid hinnatud korterid Kalamaja ja Pelgulinna vanemates majades - eriti puidust elamutes. Lasnamäel, Astangul, Mustamäe tagaosas, Koplis ja Pelgurannas ei tahtnud või julgenud vabatahtlikult väga keegi elada. Mustamäe eesosa ja Kristiine (Lilleküla) olid juba samm edasi. Kõige kallimad ja hinnatumad oli Õismäe korterid. Tänaseks on koduostjate eelistused äärelinna piirkondade vahel kohati üsna palju muutunud.

30 aastaga on kõige suurem areng toimunud Tallinna ümbruse põldudel, mis on täiesti tundmatuseni muutunud. Viimsi ja Rae vald näiteks olid toona suhteliselt väljaehitamata. Praegune populaarne Peetri alevik oli aga üksikute talumajadega külake.

Samal ajal kui soomlane Õismäe korterit vaatas, varastati ta Mercedes ära

Näitasin noore maaklerina ühele Soome-Eesti segaperele Õismäel, tollal rahvakeeli hiina müüriks nimetatud üheksakordsete majade blokis asuvat korterit. Selle ajaga kui me koos korterit vaatasime, varastati maja eest Soome pereisa üsna uus Mercedes ära. Kõige elavamalt jäi mulle meelde perega kaasas olnud ämma reaktsioon - kes ei muretsenud absoluutselt kalli masina varguse pärast, kuid sattus täielikku ahastusse autosse jäänud kingade ja rõivaste üle, mille ta oli enda garderoobi hiljuti soetanud.