17. oktoobril näeb harjumuspäratut vaatepilti, kuidas valimispäeval võivad kõik end vabalt reklaamida ning korraldada jaoskondade ees viimaseid kampaaniaüritusi. Erakonnad kasutavad võimalust hoogsalt ja esitavad juba praegu politseile taotluseid oma viimase sekundi sündmusteks. „Reeglid on tõesti mikroskoopiliselt muutunud. Pean silmas siis seda, et ka valimispäeval võib teha valimisreklaami ja agitatsiooni. Küll aga näitab selle võimaluse innukas kasutamine erakondade poolt, kuivõrd ühiskonnast lahku on parteid kasvanud oma mõttemallides," arutleb Tarand.

Tema sõnul pole sellisel agitatsioonil erilist mõtet. „Kui vaatame valija käitumist alates e-valimiste algusest, siis aina väheneb nende inimeste hulk, kes lähevad valima just valimispäeval. Minu arvates on see parteide poolt kasutu pingutus, sest selleks ajaks on tulemus suures osas juba tehtud. Seda valimispäeval enam ei muuda, eriti jaoskonna juures."

Miks tuli selline muudatus üldse päevakorda? „Ilmselt on siin välismaised mõjutused. Nähti, et varasem piirang polnud märkimisväärselt põhjendatud. Valimispäevani kampaania tegemine ei kujuta endast ohtu valimiste põhiseaduslikule korrale. Miks sellised muudatused parteidele meeldivad ja seaduse muudatused läbi lähevad? Sest need on kosmeetilised operatsioonid, millega saab näidata, et nad tegelevad probleemiga. Küll aga ei ohusta muudatused parteilist võimumonopoli valimiskorralduse kaudu. Meie valimiste probleemid on hoopis mujal."

Kulutamise muster pole muutunud

Kui rääkida juba käimasolevatest ja kuu jooksul tulevatest kampaaniatest, siis praegu on vara anda järelevalve poolt hinnanguid erakondade finantskäitumisele. Kuid Tarandi arvates pole põhjust arvata, et suures pildis midagi muutuks. „Praegu ei saa suuri järeldusi teha, sest aruandlus tuleb tagantjärele. Oktoobris saame teada, kui palju on nad kulutanud kolmandas kvartalis. Valimisliidud annavad samuti oma aruandluse pärast valimispäeva. Deklareeritud kuludest, mida nad ise seaduslikuks peavad, saame ülevaate hiljem," selgitab ta.

„Praegu võib öelda, et lähteseis on mõnevõrra parem kui neli aastat tagasi. Seekord ei ole starditud nii sügavast miinusest. Tõenäoliselt on see pandeemia tõttu, sest see ei võimaldanud neil kulutada harjumuspärases tempos. Küll aga pole kulutamise mustris ja mõtteviisis midagi muutunud. Ka praegu toimub kulutamise võistlus ning pärast valimisi ollakse suuremas rahahädas. Raske öelda, kas riigikogu valimisteks suudetakse uut raha koguda."

Valimiste hea tava kontekstis kombitakse taaskord piire ja komisjonile on saabunud ka erinevaid kaebuseid. „Üks väike indikaator, millest saab käitumismallide osas järeldusi teha, on see, kui palju üritatakse kasutada avalikke vahendeid ehk kohaliku võimu raha just parteide poolt. See puudutab kohalikku kommunikatsiooni, infolehti, valla- ja linnalehti. Sõltuvalt omavalitsuse suurusest on need munitsipaalsed infosüsteemid väga erineval tasemel. Tallinnas on välja ehitatud korralik impeerium, mille Mihhail Kõlvart on pisut kokku tõmmanud, aga mitte märkimisväärselt. Küll aga tuleb meile (ERJK-le - toim) juba praegu igasuguseid kaebuseid. Rahalises väärtuses pole see liiga suur asi, kuid mentaliteeti näitab see hästi - meeleparanduse teele pole asutud. Kui tundub, et piiri peal või natukene üle selle on võimalik kõndida, siis ei jäta võimulolijad seda kasutamata," räägib Sirbi peatoimetaja.

„Suur probleem puudutab ka neid, kes võiksid olla tublimad ja seadusekuulekamad. Pean silmas valimisliite, kus tihti ongi kohalikud tegijad, kes on oma vallas või linnas populaarsed. Üleriigilistel parteidel on teatav ebaaus eelis. Nad naudivad suurt riigieelarvelist toetust. Parteid dikteerivad rahalist võitlust ja nad saavad kulutada teenimatult riigieelarvest saadud vahendeid. Ma ei tea ühtegi valimisliitu, kes oleks palganud appi suure agentuuri. Võimalik, et erandeid leidub. Ilmselt on selleks võimelised väiksemad parteid. Eesti 200 saab muidugi kasutada Marek Reinaasi teadmisi ja oskuseid. Aga igaühel pole sellist guru võtta."

Lohakas seadus tekitab agentuuridele ohte

Agentuuride ja erakondade vaheline koostöö, olgu see suhtekorralduse või reklaamikampaaniate kontekstis, on Tarandi sõnul täiesti normaalne. Küll aga on tema sõnul seal peidus ohud, mis on tingitud poolikust või vigasest seadusandlusest. Neid kohti tasub tema sõnul turundusrahval silmas pidada.

„Agentuuride kasutamine on ühtpidi loogiline - kasutatakse professionaalide teenust. Küll aga võib riigist tuua näite, kasvõi ravimilao... Kui tellija õieti ei tea, mida ta tahab tellida, siis võidakse neile kott pähe tõmmata. Agentuurid võivad pakkuda mingi oma tee, mis tundub näiteks klassikalises turuolukorras õige, aga kuna erakonnad tahavad olla kõigi esindajad, siis võib kokku tulla paras puder," arutleb ta.

„Ma ei taha üldse agentuure kahtlustada, aga selles koostöös võib olla probleem. Praegu on erakondade jaoks mugav seis: kui raha jõuab agentuuri kätte, siis nemad pole enam detailse aruande kohuslased. Seaduse ja järelevalve mõttes on agentuurid kolmas isik. Erakonnad on selles mõttes mugavalt vabad detailsete aruannete tegemisest. Meil ei ole päris ausat võrdlusmaterjali, kuidas käitutakse. Mõne aasta eest kahtlustati, kas Isamaa ja Postimehe vahel olid kõlvatud suhted. Kokkuvõttes polnud võimalik seda tuvastada. Andmed on kaudsed, sest agentuur ei pea andma aru, mida ja kuidas ta täpselt kulutas. Me ei saa teada, milliseid soodustusi tehakse. Otsad jäid toona vette, kuigi võib-olla oli kõik aus ja ilus."

Tema sõnul vajab seadus kindlasti täiendamist ja parandamist: „Järelevalve komisjon on seitse aastat saatnud parlamendile, põhiseaduskomisjonile ja vahetuvatele valitsustele ettepanekuid, mil moel tuleks erakonnaseadust muuta, et tagada paremat järelevalvet ja ausamat konkurentsi."

Loe pikemalt TULI kodulehelt.