Hea diil: Eesti perekond sai vana talukoha ja südamerahu linnakorteri vastu
(90)
Kui rääkida alguste algusest sel teekonnal, tuleb keerata aega kümmekond aastat tagasi, mil noored otsustasid linnaelule selja keerata ning korteri Valgas paarkümmend kilomeetrit linnast asuva vana talukoha vastu vahetasid. Nüüdseks on sellest saanud just selline unistuste maakodu, kus ühtviisi hästi tunnevad end pere kõik liikmed, aga ka arvukas kaaskond neljajalgseid ja sulelisi.„Linnas ei saanud olla, seinad hakkasid ahistama," on suures peres ja maal kasvanud Erlendil lühike ja põhjendus, miks sündis paaril ainuvõimalik otsus linnast välja saada. Gerdy lisab, et kõhkust ei olnud hetkekski - tema üks unistus oli, et lapsed saaksid kasvada just sellises kodus, nagu see on täna.
Aga minnes veelkord algusesse tagasi - kerge noortel ei ole olnud. Vana taluelamu, mis neid siin ees ootas, sooja ei pidanud ja sellest tuli loobuda. Ehitusettevõtjast pereisal oli pikaaegne ehitustöö kogemus ja suur tahe ning tööl haaratigi otse sarvist. „Vaadake, siin ei ole vanast talust enam suurt midagi järel, ainult laut. Kõik on uuesti üles ehitatud," seletab Erlend, et maja, kus praegu elatakse ja mille avaras köögis seegi jutuajamine toimub, asub otse algse elamu kohal. Uues ruumikas majas elatakse viiekesi. Vanem poeg õpib mõne kilomeetri kaugusel Keeni põhikoolis, nooremad poeg ja tütar käivad aga lasteaias päris kodu lähedal, Õrus. Kool ja lasteaed maapiirkonnas on Erlendi ja Gerdy arvates vägagi olulised ja selles osas on neil Valga vallale samad ootused, mis küllap kõigil siinsetel lastega maaperedel - kodulähedased koolid peavad olema. Ja peavad jääma.
Liigne kontroll teeb tuska
Paistab küll, et lemmikud - linnud ja loomad - on tervele perele jäädavalt südamesse pugenud, kuidas aga sellise mitmekesise loomapidamise lainele üldse satuti? „Kuidagi iseenesest. Kui siia kolisime, olid juba paari päeva jooksul kohal ka kanad. Ja nii ta läks ... Meie ise nimetame seda haiguseks, ja see ongi haigus: käid ja otsid, kaupled välja ja tood koju," seletab Erlend ja lisab, et muidugi, kasu ei too see hobi mitte mingisugust. „Materiaalset," täpsustab ta siiski ja lisab, et raha selle kõige jaoks tuleb paraku võtta teisest taskust. „Noh, veisekasvatus võiks ju idee poolest olla piisavalt tulus, kuid mina sellele väitele alla ei kirjuta". Nimelt on talupidajal kogemus, et õiglase hinna eest veiseliha turustada on raske, kui mitte võimatu. Oma töövaeva väärindamiseks näeb ta siiski väljapääsu ja võimalust - teha tallu omaenda väike lihatööstus. „Sest muidu ... mulle meeldis, kuidas ajalehes üks Ida-Viru mees ütles: kui sa oma loomad lihakombinaati müüd, siis jäädki sitaste kummikutega ringi kõndima. Midagi sellist". Kuid lihatööstuse seadmed on kallid ja Erlend ütleb oma ehitaja ja ettevõtja kogemuse pealt, et tuleks vägagi arvestada sellega, kunas kulutus tagasi tooma hakkab. Ehk teisisõnu - mõte, mis on juba kuju võtnud, peab ootama praegusest paremaid aegu ja parajat hetke.
Kuid mida ootab üks maal elav ettevõtja, kes ise omale töökoha ja pea kõik võimalused loonud, riigilt või kohalikult omavalitsuselt? „Vallalt ma ei ootagi midagi. Mismoodi tema mind aidata saab? Välja arvatud, et hoiab maal koolid avatuna. Aga riik ... riik võiks ükskord PRIA kontrolli alla saada," ütleb mees päris otse. „Ametnik seal - minu kui maaettevõtja suhtes - ei ole inimene. Vahel tundub paratamatult, et käiakse vaid selleks, et leida põhjus toetusi vähendada. Bürokraatiat on palju. Ja kontrollimist". Näitena toob ta pistelise kontrolli, mille juhuvalimisse on ta sattunud seitsmel aastal järjest. Juhuslikult? „Ma pole elu sees loteriiga võitnud, kuid igal aastal naeratab loosiõnn PRIAs," muigab maamees, samas tõdedes, et mingi kontroll peab olema ja ise endale võetud kohustusi tuleb täita.
Loe rohkem Maal Elamise Päev koduleheküljelt.
