Ärileht avaldab Katre Kõvaski ühismeediapostituse täismahus:

5. augustil tegime peaministrile ja tervise- ning tööministrile rea ettepanekuid, kuidas kiirendada vaktsineerimist, tagamaks ühiskonna avatuna hoidmist, vähem surnuid ning väiksemat koormust haiglavõrgule. Muu hulgas rääkisime siis ja oleme rääkinud hiljem vajadusest suhelda kommunikatiivses mõttes keeruliste gruppidega personaalselt, kaasata arvamusliidreid ja tuua vaktsiinid inimeste juurde, mitte vastupidi. Rääkisime ka sellest, et koheselt on vajalik tõhustusdooside manustamise plaani. Oleme rääkinud ka sellest, et kolded saavad alguse koolidest ning pakkunud erinevaid võimalusi koolides testimiseks, et nakkusahelad võimalikult varakult katkestada ning läbi selle kaitsta nii tööealist elanikkonda kui ka eakaid. Väga palju oleme rääkinud ja väga vähe on meid kuulda võetud.

Täna, kaks kuud ja üks nädal hiljem ütleb peaminister Vikerraadios, et kohatu on süüdistus, et riskirühmadega personaalselt ei tegeleta, sest töö on käinud juba kuu (!) aega. Samuti saime teada, et peaminister arvab, ühiskonnad ongi erinevad ja et sama edulugu kui näiteks Soomes ei saagi ühiskonnalt oodata. Saime teada ka seda, et peaminister arvab, et turismisektor peab kasvava nakkustempo taustal ise vaatama, kuidas ta hakkama saab. Saime teada veel teisigi filosoofilisi mõtteid ja teemaarendusi, kus peaminister ütles, mida tema arvab või eelistab.

Kogu lugupidamise juures kus on tegevusplaan nakkuskordaja langetamiseks? Kuidas me lõikame läbi nakkusahelad? Kuidas kaitseme eakaid? Miks me kulutame riigi raha kampaaniatele, mis kutsuvad turiste Eestisse sööma ja ei suuna seda raha viirusepreventsiooniks või siis nakkuskordaja tõttu väga suurtes raskustes olevate sektorite toetamiseks?

Võibolla peaks küsima hoopis teise küsimuse kes või mis takistab valitsusel viirusega võitlemiseks plaani tegemist ja võimeka meeskonna loomist? Õppida võiks kasvõi näiteks Portugalilt. Või ongi meil lihtsalt loobumisvalitsus?