Ettevõtja etteheide: sihime Hiinat ja Araabiat, aga kuhu jäävad lähiriikide messid?

EAS võiks kaugete ja eksootiliste turgude vallutamise asemel mõelda ka sellele, kuidas toetada meie ettevõtteid Soomes, Rootsis ja Lätis - turgudel, mis on end ajalooliselt tõestanud ja kus on Eesti firmadel jätkuvalt suur potentsiaal.

Olles EASi teenustega kokku puutunud ja nende tegevusi jälginud, julgen öelda, et hetkel on nende tugevus seal, mis puudutab tootearendust, innovatsiooni ja digitaliseerimist. Kui mõtled välja mõne uue ägeda toote või teenuse, siis tulevad nad appi. Nad on tootearenduse suunda raha ja inimressurssi pannud ning selles on nad tublid.

Lisaks on neil visiooni vaadata kaugemale. Näiteks pakuvad nad eksporti toetavaid teenuseid riikides nagu Saksamaa, Araabia Ühendemiraadid, Hiina ja nii edasi. Pole kahtlustki, et need on põnevad ja suured turud, kus võiks hea õnne korral ka Eesti ettevõtted tulevikus oma tüki haugata. Miks tulevikus? Sest kui mõned eesrindlikud IT-firmad välja arvata, jäävad Hiina ja Araabia maad keskmise Eesti ettevõtte jaoks vähemalt praegu liiga kaugeks ja eksootiliseks.

Kuhu on kadunud suured Soome messid?

Siit jõuamegi probleemi tuumani. Eesti ettevõtete peamised sihtturud on meie naabrid: Soome, Rootsi ja Läti. Kui me räägime ekspordist, siis just sinna müüakse lõviosa meie toodetest ja teenustest. Samas on EASi praegu pakutavad teenused nendel turgudel üsnagi ahtakesed. Võtame kasvõi messid. Äsja käidi küll Soome allhankemessil ja peagi minnakse ka Rootsi, kuid peame endale teadvustama, et tegemist on ikkagi allhankega. Seal nähakse meis eelkõige odavama ja lihtsama töö tegijat, mitte kui kallist ja suurema lisandväärtusega brändi.

Pigem võiks EAS korraldada ühisstende lähiturgude suurtel messidel, kus Eesti ettevõtted saavad väljas olla oma nime, näo ja lõpptootega. Messid on suurepärased kohad, kus saada sihtturu kohta näpuotsatunnetust ning leida kliente ja partnereid. Miks mitte võtta osa mõnest Soome suurest messist? Kusjuures ma ei eelda, et EAS kõik kinni maksab. Pigem võiks ta olla riikliku garantii pakkuja ja eestvedaja, lõviosa rahast tuleks ikkagi osalejatelt endilt.

Paljud EASi teenused tunduvad ettevõtjate jaoks natuke peaga pilvedes hõljumisena. Ühelt poolt on see õige, et nad on suunanud pilgu tulevikku ja püüavad tabada uusi trende. Teisalt võiks aga toetada ka ettevõtteid, kel on juba toimiv ärimudel ja potentsiaal naaberturul läbi löömiseks. Seda enam, et ka need nö vanad ja toimivad ettevõtted teevad innovatsiooni. Miks mitte seda proovida esmalt Soomes, Rootsis, Lätis, kus ebaõnnestumine on odavam? Hiina või Dubai turule sisenemine tähendab reeglina tohutult suuri kulusid.

Te peate penetreerima sihtturgu

Teine häda on see, et EASi nõu kipub jääma tihtipeale teoreetiliseks. Meenub nende lause, et uuel turul läbilöömiseks on tarvis esmalt turgu penetreerida ja seejärel kliente otsida. Päriselt!? Selle asemel ootaks neilt kogemusnõustamist, mis aitaks lahendada praktilisi

probleeme: mis keeles ja kuidas suhelda sihtriigi maksuametiga, kuidas osaleda sealsetel riigihangetel, kas tasuks luua kohalik tütarfirma või eksportida Eesti kaudu? Need on teemad, kus Eesti ettevõtted nõu vajavad.

Rääkimata bürokraatiast. See pole küll eriline uudis, sest bürokraatia on ju riigiametites möödapääsmatu. Aga kui õige inimeseni jõudmiseks tuleb läbi helistada 5-10 inimest - üks ütleb, et helista teisele, teine ütleb, et helista kolmandale, kolmas on aga puhkusel ja soovitab helistada neljandale, kes suunab sind lõpuks tagasi esimese juurde - siis paljudel ettevõtjatel tekib küsimus, et milleks see kõik. Lihtsam on juba ise katsetada ja ise vastu näppe saada.

Eestlasest ekspordisaadik välismaal

Lõppu üks ettepanek ka. Olen sellest varem kirjutanud, aga leian, et selle asemel, et välismaale kolinud eestlasi nui neljaks koju tagasi meelitada, võiksime luua võrgustiku, mis võimaldaks välismaal elava eestlase ja Eesti ettevõtte omavahel kokku viia. Välismaal elav eestlane saaks olla suurepärane nö ekspordisaadik, kuna ta tunneb nii Eesti kui ka sihtturu ärikultuuri ja- tavasid. Miks ei võiks siinkohal EAS õla alla panna?

EAS saaks olulistel eksporditurgudel kaardistada koostöös saatkondadega kohalikku eestlaskonda ning tutvustada neile võimalusi, mida pakub Eesti ettevõtte heaks töötamine, tulemata selleks füüsiliselt kodumaale tagasi. Võrgustik võiks pakkuda ajakohast infot ja vahendada tööpakkumisi, miks mitte ka üleostmise pakkumisi. Siia alla käiks ka müütide kummutamine, mis Eesti ettevõtete ümber tiirlevad.

Näen, et õnneks on hakanud EAS veidi selles suunas mõtlema, olles aktiivne erinevates sotsiaalmeedia gruppides ja suheldes erinevate osapooltega. Erasektorist tahaksin aga eredalt positiivse näitena välja tuua Anneli Anderseni, kes toetab Eesti ettevõtteid Norra turul. Ta on asutanud oma ekspordibutiigi, mis aitab Eesti firmadel Norras kanda kinnitada ja leida kohalikke ekspordipartnereid. Andersen on ise öelnud, et EASi tegevus kipub selles vallas pealiskaudseks jääma, sest päris resultatiivse tulemuseni jõutakse harva. Tema roll ongi rohkem süvitsi minna.

Eesti ettevõtete edu lähiturgudel ei tohiks seista paari oma valdkonna entusiasti õlgadel. See võiks olla süstemaatilisem riiklik töö. Seega tasuks EASil selle peale ehk rohkem mõelda.