Mõnel juhul on aga ettevõtja näinud innovatsiooni kohas, kus hankija keeldub seda nägemast. Näiteks teevad töövõtjad ettepanekuid tehnilise lahenduse muutmiseks ja rahaliseks kokkuhoiuks, kuid hankija keeldub kategooriliselt või ettevaatlikkuse käändel igasuguste muudatuste tegemisest.

Olgu põhjuseks üks või teine, on näha, et hankelepingu täitmise ja selle muutmise küsimuses venivad osapoolte vahelised vaidlused ja arutelud tarbetult pikaks ning päädivad vahest ka kohtuuste vahel. Peale selle, et see on kulukas ettevõtjatele, kes muudatusi sooviksid teha, on need aja- ja ressursikulukad ka hankijale.

Lepinguid riigiga (ja kõigi selle tuletistega) eristab erasektori lepingutest üks oluline aspekt, mis muudab lepingu muutmise üle läbirääkimised palju keerulisemaks. Riik ei ole enda valikutes täiesti vaba - isegi kui hankija nõustub, et ettevõtja poolt taotletud muudatus on igati mõistlik ja kiiduväärt, piirab teda riigihankeõigus, mis raamistab hankija otsustusvabadust lepingu muutmise küsimuses. Ja seda põhjusega, sest muidu muutuvad ülimalt pingelised ja võistlusmomenti pakkuvad riigihanked farsiks - peale võitu vormistatakse mugavalt rida muudatusi, mille sisaldumine hanketingimustes oleks võibolla mõjutanud ka hankele laekunud pakkumusi ja nende hulka.

Küll aga ei eksisteeri hankijal absoluutset keelu hankelepingu muutmiseks. Reeglid hankelepingute muutmiseks leevenesid oluliselt alates 01.09.2017, mil jõustus uus riigihangete seadus. Peale seda on tekkinud ka omajagu tõlgenduspraktikat lubatavate muudatuste osas.

Kuna vaidlevad osapooled üksteise argumente tihtipeale ei usu ega usalda, on lepingu täitmise ja muutmise õiguspärasuse küsimuse lahendamiseks võimalik ka kokku leppida kolmanda ja erapooletu õiguseksperdi kaasamises. Kui kokkulepe vaidluse lahendamiseks kolmanda osapoole abiga on olemas, on küsimus vaid selles, mil viisil seda teha.

Lepitust saab teha kahel erineval moel:

  • erapooletu õigusekspert tutvub poolte seisukohtade, tõendite ja alusdokumentidega ning väljastab enda motiveeritud seisukoha küsimuses, kellel on õigus ja kas hankelepingut saab ettevõtja taotletud viisil muuta arvestades riigihangete seaduses sätestatud nõudeid.
  • Teine meetod on algatada lepitusseadusel baseeruv (kohtueelne) lepitusmenetlus. Lepitusmenetlus on poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus lepitaja toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Lepitaja võib lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele omapoolse lahendusettepaneku. Lepitust saavad läbi viia mh vandeadvokaadid, kes on kantud lepitajate nimekirja.


Kas lepituse läbiviimine on mõistlik teha erapooletu arvamuse näol, mida pooled on üksteisele lubanud aktsepteerida või formaliseeritud lepitusmenetlusena (mille käigus saavutatud kokkulepe on teatud juhtudel ka kohtu poolt kinnitatav), sõltub paljuski vaidluse konkreetsest iseloomust ja asjaoludest. Lepitada ei saa riigihankemenetlusega seonduvaid vaidlusi - need on oma olemuselt avalik-õiguslikud vaidlused, mille lahendamise pädevus on üksnes vastavatel ametkondadel.

Ja mis kõige olulisem - poolte poolt valitud lepitaja peab olema oma valdkonnas ja vaidlevate osapoolte poolt tunnustatud isik. Vastasel juhul puudub lepitamisel mõte ja tõenäoliselt ka usutav tulemus.

Kohtuväline lepitamine on osutunud kiireks ja efektiivseks lahenduseks hankelepingute täitmisel praeguses turbulentses majanduskeskkonnas. Soovitan seda kaaluda enne kui lugeda pooltevahelised läbirääkimised nurjunuks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid