Ühiskonnas tekitab palju küsimusi, kuidas piirata kasvuhoonegaaside emissiooni ehk teisisõnu vähendada saasteainete õhku paiskamist. Ühe mõttena soovitakse panna saastajad maksma ning seeläbi premeerida ka neid tööstusharusid, kus süsihappegaasi hulga õhku paiskamist pidevalt vähendatakse.

Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (ELi HKS) lepiti kokku 2000. aastate alguses ja see hakkas toimima 2005. aastal. Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõuniku Imre Bányászi sõnul on tegemist Euroopa Liidu kliimapoliitika nurgakiviga.

Süsteem loodi esmajoones energeetikasektorile, kuna nähti, et kõige kiirem ja efektiivsem viis kasvuhoonegaaside heidet vähendada on liikuda kivisöe põletamiselt taastuvatele lahendustele. Natuke hiljem kaasati ka suuremahuline tööstus ja lennutransport.

Praeguste reeglitega hakkas kauplemissüsteem toimima 2013. aastal

ELi HKS on "piira ja kauple" põhimõttel toimiv süsteem. See tähendab, et süsteemi on loodud lubatud heitkoguse ühikud, mida igal aastal vähendatakse. Üks ühik võrdub ühe tonni CO2 õhku paiskamisega. Ühikute üldkogus kehtestati ajalooliste heitkoguse andmete põhjal ja seda vähendatakse järjest, mis tähendab, et pakkumine väheneb. See omakorda toob kaasa kasvava hinna, kuniks ettevõtted nõudlust ei vähenda.

Euroopa Liit oli esimene piirkond, kus nii suur CO2 kauplemisturg loodi. "Võrreldavaid keskkonnameetmeid globaalselt väga ei olnud. Seega tekkis ühtlasi ka oht, et ettevõtted hakkavad oma tootmist EList välja viima või ostetakse heitemahukas toode sisse (nn süsinikuleke)," ütles Bányász.

Seega võib tekkida olukord, kus ELi heide justkui väheneb, kuid globaalselt panustab ELi tarbimine kasvuhoonegaaside heite kasvu. "Selle riski maandamiseks otsustati eraldada mõnedele ettevõtetele tasuta ühikuid," selgitas Bányász.