Tallinna linn on lasknud Tallinna Vesil end ümber sõrme keerata ning vee-ettevõte teeb, mis pähe tuleb, linn laiutab vaid käsi — leping on selline.

Skeem, mida ettevõtte uued omanikud — maailma suurimate veefirmade TOPi esiviisikusse kuuluvad United Utilities International ja International Water — Tallinnas rakendavad, on sarnane mujalgi teostatavaga: esimesed aastad pärast erastamist hinda ei tõsteta. Kui süsteem juba töötab ja omavalitsuse sõltuvus on saavutatud, läheb tõsiseks kasumivõtmiseks.

Tallinna Vesi ei ole tarbijale pakutava teenuse parandamiseks kasutanud piisavalt oma sisemisi võimalusi. Suured veekaod on tõsine probleem — need ulatuvad 25-30%-ni. Ettevõte väidab, et tegeleb probleemiga. Kuid pidevad uute teekatete üleskaevamised lekkivate veetorude pärast näitavad, et töö veekadude vähendamiseks käib ettevõttel rohkem sõnade tasandil.

Ettevõtte, millel on suur investeerimisvajadus, ei vii ettevõttest välja suuri summasid. Vee-ettevõtte omanikud on aga vähendanud aktsiakapitali ca poole miljardi krooni võrra. Samuti on tarbijakaitseamet heitnud Tallinna Vesile ette liiga suurte summade väljamaksmist dividendidena.

Palju lihtsam on investeeringuiks raha pumbata tarbijailt, lubavad seda ju ka nii monopoli soosiv ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadus kui rumalad lepingud, mida linn on ettevõttega sõlminud alates selle erastamisest.

Kui eelmisel aastal tormas Edgar Savisaare juhitav Tallinna linnavalitsus ettevõttega lahingusse vee hinna pärast ja linnapea ahastas, et linn peab paljaste kätega võitlema äsja iseenda loodud eramonopoliga, siis tänavu on linnavalitsus nii vagane, et ei tihka avalikult öelda sedagi, kui suurt tariifitõusu ettevõte küsib. Ettevõtte avalike suhete juht Karita Sall julgeb öelda, et planeeritud hinnatõus võrdub keskmise pere jaoks kuus kahe leivapätsi hinnaga.

Aasta tagasi kirjutas Savisaar koos Tallinna Vesi juhatuse esimehe Bob Gallienne´iga alla lepingule, millega muu hulgas peatati vee hinna tõus tänavu. Selle teo lainel purjetas Savisaar edukalt läbi kahtede valimiste. Täna on Savisaarel suu vette täis. Mulluse veesõja ajal sai linnapea osutada eelmise linnavalitsuse sõlmitud kehvale lepingule vee-ettevõtjaga, ent ka täna on linnavalitsus paljaste kätega monopoli ees, aga süüdistada pole enam kedagi peale iseenda. 2002. a hinnaläbirääkimistel soovis linn hajutada hinnatõusu 10 aasta peale, üle vaadata koefitsiendid, hüljata THI muutus. Hinnatõus on jaotatud kaheksale aastale, koefitsiendi suurusest ei räägita ning THI läheb ikka arvesse.

See on Savisaare valimislubaduse tegelik hind. Vana lepingu järgi oleks vee hind tänavu tõusnud vaid THI muutuse võrra. THI muutus on langenud nullilähedale, teisi sõnu vähenenuks hinnatõus ka ilma Savisaare abistava käeta. Vee-ettevõttega saanuks sõlmida tarbijate jaoks soodsama lepingu, ent Savisaare valimislubadus sidus linna käed.

Kui seni pidime vee hinna sees kinni maksma muu hulgas veekaod, võlglaste maksmata arved ja tagama vee-ettevõttele kasumi, siis nüüd ka vee-ettevõtte uute omanike erastamisrahad ning Savisaare valimislubadused. Ka toasooja hinnatõus külmutati valimiste eel ning nüüd küsib soojaettevõtte linnalt soojale 9%-list hinnalisa. 2004 tõotab seega tulla hinnatõusude aasta — hinnatõusu plaanib ka Eesti Energia.