Ajakirjaniku argipäev
A. S. töötab viiendat aastat ajakirjanikuna Eesti ühes suuremas ajalehes.
Millega algab Sinu tööpäev?
Minu tööpäev algab rõõmsa “terega” sekretärile, kes värske lehe, ehk siis eilse töö tulemuse ulatab. Edasi käik kohviautomaadi juurde, kõikide Eestis ilmuvate ajalehtede kiire ülelappamine (et millest kolleegid kirjutavad ja mis meil jälle kahe silma vahele jäi), meilide lugemine ja nendele vastamine, esimesed pahurad telefonikõned lugejatelt (paraku helistavad tänapäeval ainult need, kel kuhugi mujale halba tuju välja valada pole). Helistamise ajal nad tavaliselt unustavad, mis neile muret tegi ja pahandavad elu üle üldse. Kui õnnetutele inimestele on esmaabi antud, järgneb osakonna koosolek, kus arutatakse läbi järgmise päeva leht ja kes mida teeb.
Milliste mõtetega tavaliselt tööle lähed?
Ausalt öeldes enamasti pahuratega: iga päev on nagu tabula rasa (puhas leht- lad. k.) — kogu see eilne töö ja vaev on juba makulatuuris ja su ees laiub suur tühjus, mis kindlaks kellaajaks peab täidetud saama. Esimese tunniga, kui olen end sisse elanud, läheb pahurus üle. Asemele tuleb see, mille pärast ma seda tööd teen — põnevus ja hasart. Ning vastutus, nende ees, kes lehte loevad.
Mis on Sinu põhilised tööülesanded? Milliseid tegemisi neist naudid rohkem, milliseid vähem?
Olen nö kirjutav toimetaja, lisaks on mul oma rubriigid ja kohustus kolumne kirjutada. St: paar päeva nädalas kirjutan, ehk olen reporter; paar päeva olen toimetaja (pikk õhtune töö) ja ühe päeva nädalas täidan üht rubriiki. Teise ja muu jaoks tuleb leida aega põhitöö kõrvalt. Võib nimetada ka jooksvateks ülesanneteks. Lisaks muidugi asjaajamine ja paberid, millest ei pääse kuskile. Koosolekud, telefonikõned, pressikonverentsid, üritused, intervjuud jne, jne.
Milliste inimestega oma töös kokku puutud (kliendid, partnerid jne)?
Enamasti nendega, kellest lehed kirjutavad. Nn. heade ja halbadega. Kolleegidega muidugi. Konkureerivate väljaannete kolleegidega tavaliselt kuskil sündmuskohal või õhtul pubis. Lugejatega näost-näkku peaaegu mitte kunagi. Telefonitsi küll, ja igahommikused lugejaküsitlused näitavad, mida nad meist arvavad.
Mis on Sinu töös kõige stressi tekitavam? Kuidas seda tasakaalustad?
Ikka see tabula rasa. See, et sa igal hommikul alustad otsast kõigega ja iial ei tea, mida päev toob, seega ei tea sa, mis kell sa ka koju saad. Mitte kunagi ei saa sa teha tööpäevaõhtuteks plaane. Võid ju riskida, et võtad teatripiletid. Aga kui pool tundi enne etendust sureb tuntud lastekirjanik, tuleb kogu leht ümber teha. St. alustada taas otsast, veel enne järgmist hommikut. Ehk jõuda koju ca 23.00, kui leht saab valmis.
Kuidas ma seda tasakaalustan? Ausalt öeldes pole muud valemit leidnud kui et ühel hetkel, kui enam ei jaksa, loobun. Eriti palju mõtlen ma sellele nüüd, kus abielu mu töö pärast karile jooksis. Ajakirjanikud teavad, et ajakirjaniku kooselu püsib õnnelikuna siis, kui kaaslaseks on samasuguse elustiili esindaja. Teistel on su pikki päevi, pingeid, väljapuhkamatust, võimetust teha mingeidki plaane ette väga raske taluda.
Püüan joosta, maandab pingeid. Joon enne magama minekut veini ja mõtlen, et mille pagana pärast ma seda teen. Kusjuures siiani olen alati leidnud mingi tera, mille pärast seda veel natuke edasi teha.
Kuidas iseloomustad inimesi, kes töötavad samas valdkonnas, ametikohal kui Sina?
Uudishimulikud. Professionaalsed. Kohutavalt hakkajad. Kohutavalt heade närvidega. Kaastundlikumad inimeste ja ümbritseva vastu rohkem, kui ükski lugeja eales oskab arvata. Pidutsejad. Tööloomad.
Kui palju pakub töö Sulle võimalusi eneseteostuseks?
Sada protsenti. Selle töö juures ei saakski teist vastust anda. Miks seda muidu tehtaks?
Mis teeb tööpäeva Sinu jaoks õnnestunuks?
Sama päeva õhtul see, kui vaatamata must-miljonile tehnilisele probleemile jõuavad küljed õigeks ajaks valmis. Punkti eelmise päeva õnnestumisele/mitteõnnestumisele paneb hommikune lugejaküsitlus. Kõige rohkem see, kui inimlikul ajal töölt minema saan, nii 20.00 on suur õnn, siis alles taipad, kui ilus on elu.
Milline võiks olla Sinu ametikohale omane “kutsehaigus” või n ö. professionaalne kretinism?
Ei suuda lugeda ühtegi väljaannet nö lugejana. Kohe leiad üles toimetaja apsud, reporteri ebaprofessionaalsuse (või vastupidi), siunad rumalat layouti ning fotovalikut jne.
Kas pead oma tööd hästimakstuks?
Piisav, et ära elada. Autot või korterit osta ei saaks. Ka on ajakirjandus kiirete muutuste ja arengute tõttu väga ebakindel valdkond, nii et pikaaegseid finantskohustusi on targem mitte võtta.
Mõni markantne või naljakas juhtum Sinu töös?
Ühel küljel pidid ilmuma lood saja-aastasest mehest ning uuest lasteetendusest Pinoccio. Teatavasti eraldab kahte lugu alati küljel joon. Et lugeja saaks aru, kuhu loo juurde kuulub foto, infokast jms. Kogemata kombel tõmbasin joone saja-aastase mehe pildist valele poole. Tulemuseks oli lugu Pinocciost koos pildiga mehest, kes tõesti suurt parem kui puunukk välja ei näinud.
Rääkimata arvukatest juhtumitest, mil mingisuguse kõrgemal seisva väe tulemusel ilmub hommikul lehes hoopis teine foto kui sina selle sinna panid. Tegelikult me oma apsudest suurt teistele rääkida ei taha, sest need on väljaspool seisvate inimeste jaoks liiga küünilised. Ise püüame elutervelt üle olla. See ei tähenda, et me oma vigu ei tunnista. Tunnistame, vabandame, ja uskuge või mitte, kahetseme.
Millal ja millega lõpetad tavaliselt oma tööpäeva? Kas tavatsed tööd koju kaasa võtta?
Osakonna juhatajana töötades lihtsalt tuli töö koju kaasa võtta. Praegu, kui tähtaegadega jännis, tuleb osa lugusid kodus vabast ajast valmis kirjutada. Üldiselt teen seda palju vähem kui u neli aastat tagasi. Teadlikult. Tööpäeva lõpetan laua koristamisega. Kirjutan kollasele kleepspaberile üles vältimatud ja kiired hommikused teod ning kleebin selle keset arvutiekraani.
Intervjueeris Tiina Saar
