Aktsiaid põlgavad sakslased on hoiustamishullud
Euroopa Keskpanga negatiivse intressi poliitika on iseäranis valusasti löönud säästjaid, mis pole muidugi uudis. Handelsblatt kirjutas, et iga Saksamaa elanik kaotab negatiivse reaalintressi tõttu aastas läbi inflatsiooni on 1,9% oma sissetulekutest. Jutt käib inimese kohta sadadest eurodest ja nii juba aastaid.
Kuigi hoiuste intressitulu on ära lõigatud, pole see pannud konservatiivseid sakslasi muid rahapaigutusobjekte otsima isegi kui intressikandvad rahapaigutused on reaalsuses intressi mitteteenivad rahapaigutused. Vaid 14 protsenti sakslastest omavad aktsiaid või aktsiafondide osakuid. Rahvusvahelises võrdluses on see seis väga mage.
Miks siis sakslased aktsiaid ei armasta? Aktsiad on riskantsed, on nagu päheõpitud müüt. „Kombinatsioon teadmatusest ja huvipuudusest on viinud sakslased aktsiatest eemale,“ ütles fondivalitseja Loysi fondijuht Christoph Bruns.
Varem ei ole see probleem nii suur olnud.
„Alates 2007. aasta suurest finantskriisist ja järgnenud aastatest on kõik teisiti,“ ütles Bruns. „Intressiteenijad on sattunud lõksu ja ei oska sellest välja tulla.“
Paljudele ei ole aktsiad alternatiiv. Nii Bruns kui Laureus Privat Finanzi juht Anja Metzger leiavad, et Lynchi mõttetera on õige. Ainult, et mida tähendab kodutöö tegemine, sellele soovitab Sutor Banki kapitaliturgude ekspert mõtiskleda. „Oleks see nii lihtne, siis teeniksid kõik kasumit.“ Päris nii see siiski pole. Liiga palju on muutujaid, et kõike ette näha. Mõnikord lähevad ka rahapaigutused metsa.
Miks on investor keeruline olla? Teadmine kuhu ja millal raha paigutada nõuab aega. Ennekõike aga nõuab see tahet ja huvi. Lynch kulutas palju aega investeerimisobjektide otsimisele. Ta ütles investeerimise kohta, et „ma tõstan sada kivi üles ja võib olla leian ma kümme ideed,“ lausus ta. „Kes viitsib kõige rohkem otsida, see võidab mängu.“
Lynch on sellega palju teeninud, kuid on ka mõnede investeeringutega hävinud. Nagu ka investeerimislegend Warren Buffett.
„Põhiline kodutöö seisneb selles, et kui suurt osa varadest või igakuisest likviidsusest pikaajaliselt teenimisvõimalustele paigutada,“ ütles Metzger. „Aktsiatega raha teenimise võib anda fondijuhtidele või proovida laiemalt turul kasumit teenida indeksifondidega.“
Kes ei riski, see šampust ei joo. Tõeliselt ajamahukaks võib minna kodutöö siis kui hakata üksikute ettevõtete aktsiad valima ja nendesse raha paigutama. Mida rohkem ettevõtteid vaadata ja sügavamale nende andmetesse kaevata, seda rohkem kulub aega, kuid seeläbi sünnib põhjendatud otsus.
„Numbrid on vaid osa tööst,“ lausus Wittich. „Tähelepanu tuleb pöörata paljule asjadele. Näiteks mis turul ettevõte tegutseb, millised võivad olla sellel turul tulevikumuutused. Ja isegi siis kui investor teab kõiki fakte, võib teda ikkagi tabada diisliskandaal.“
Vähestel rahapaigutajatel on olemas ettevõtte detailseks analüüsimiseks vajalikud oskused, kuid need on omandatavad. Lisaks tekib aastatega kogemus.
Siiski on sakslastel eelkõige aktsiakultuuripuuduse põhjuseks ekstreemselt suur kindlustunde vajadus.
Enamus sakslastele väljendub see vanasõnas, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Ja seetõttu eelistavad sakslased nullintressi, kuid kapitali säilimist. Metzgeri sõnul tähendab see siiski kapitali säilimist inflatsiooni arvestamatta. „Vanem hoisutajate põlvkond ei mõista, miks nad peaksid oma pikka aega töötanud strateegiat muutma, kuigi viimasel kümnel aastal pole liitintressiefekti olnud,“ ütles Metzger. „Noored aga žonglöörivad töö ja pere vahel võideldes vaba aja nimel ja nad ei kavatse vaba aega kulutada kodutöö tegemiseks rahaasjades.“
Tema sõnul on tarvis välist sekkumist. Üksi negatiivsetest intressidest hoiaku muutmiseks ei piisa.
Kuhu on sakslased oma vaba raha paigutanud?
Muidugi hoiuraamatule, kuid ka madala tootlusega kindlustusse. Bundesbanki uuringu kohaselt oli sakslastel sularahas, arvelduskontodel ja hoiustel 2,2 triljonit eurot. Lisaks oli 2,113 triljonit eurot kindlustustes ja pensioniks kogumise toodetes. GfK küsitluse kohaselt hoidis 40% sakslastest oma raha ühel hoiuraamatul ja vaatamata sellele, et see oli ebaatraktiivne. Enamus sakslatestest vaatab aktsiatest mööda. Viimastel aastatel on Saksamaal aktsiaomanike arv vähenenud ja see on langenud alla üheksa miljoni inimese. Hoiustajad ei teeni pelgalt läbi börsikursside tõusu, vaid ka dividendide vormis. Saksamaa juhtiva börsiindeksi DAX kuuluvad 30 ettevõtet maksid tänavu rekordilised 31,6 miljardit eurot dividende. 640 ettevõtte väljamakstud dividendid kasvasid aastaga üheksa protsenti, 46,3 miljardi euroni.
Sutori panga eksperdi sõnul koguvad sakaslased raha kinnisvara ostuks, mis lõpuks laenu abiga ka teoks tehakse. Paljudele tundub selline rahapaigutus riskivabana, kuid ka kinnisvara hinnad ei tõuse püstloodis. Need võivad järsult ja järsku kukkuda, kui näiteks naabrusesse kolib ebasoovitav kontingent.
Sellele vaatamata peetakse kinnisvara ekstreemselt kindlaks rahapaigutuseks ja aktsiaid ekstreemselt riskantseks. Kas nullintressi ja negatiivse reaalintressi ajastul ei peaks sakslased raha aktsiatesse panema?
„Kindlasti,“ütles Metzger. „Aktsiad ja aktsifondid kuuluvad igasse korralikku pikaajalisse hästi struktureeritud portfelli. Paljud sakslased ei saa aru, mida tähendab inflatsioon nende varadele. Avaldatavad inflatsiooninumbrid jõuavad inimestele kohale alles siis kui nad peavad ostude eest rohkem raha välja käima.“
Ehk peaks hoiustajad aegajalt saksa börsiguru Andre Kostolany tarkuseterale mõtlema. „Vahest on parem tund aega rahale mõelda kui nädal aega selle saamise nimel töötada.“
