Amet annab odava korteri
(1)
See asub Lasnamäel seitsmekorruselises majas Alvari 35 trepikojas, kus kõik naabrid on seotud või kunagi olid seotud justiitsministeeriumiga. Tiivel nagu ka teised üürnikud maksab kuus ministeeriumile üüri 371,2 krooni ehk kuus krooni ruutmeetri eest.
Tiivel koondati mõni aasta tagasi, kuid ametikorter jäi alles. Tema sõnul jätab seadus ametikorteri kätte kahel tingimusel: pensioni ja koondamise korral. Samal põhjusel jäi korter kätte ministeeriumis notariaadi ja kinnistusameti osakonna asejuhatajale Maret Metsojale, kelle koondas Tiivel.
Tiiveliga samas majas elavad riigivararegistri andmetel veel justiitsministeeriumi kantsler Priidu Pärna, kes tegelikult elab Tallinna kesklinnas, ja asekantsler Priit Kama. Nende kohta sõnas Tiivel, et pole ta kumbagi ammu näinud, küll aga elab majas notariaadi ja registrite talituse juhataja Viljar Peep.
Rahandusministeeriumi riigivara registri andmeil kuulub riigile üle 300 korteri, mis on välja renditud ametiasutuste töötajatele. Üldjuhul on korterid kasutada antud nullrendiga, vaid harva küsib riigiasutus oma töötajalt kuus mõned kroonid ruutmeetri kohta renti.
Riigivara registris on riigile ostetud korterid. Samal ajal rendivad riigiasutused töötajatele kortereid eraisikutelt või firmadelt ja täpset ülevaadet ametikorteritest pole.
Justiitsministeeriumi avalike suhete talitusest öeldi, et Priidu Pärna elas Alvari korteris 1993-1999. aastani. Praegu elab korteris Egle Käärats, kes ei tööta enam justiitsministeeriumis, vaid õiguskantsleri juures. Ministeeriumi pressiesindaja Kristiina Herodese sõnul on tehtud sel juhul paindlik leping, et kuni inimene end uues ametis sisse seab ja muutustega kohaneb, saab ta korterit mõnda aega edasi kasutada. Samamoodi kasutas korterit Alvari tänaval pärast Riigikogusse tööle siirdumist endine justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Ülle Madise, kes ametlikult välja kirjutati 9. jaanuaril. “Ostsime mehega oma korteri, oma on ikka oma,” põhjendas Madise.
Ametikorteriga varustatud justiitsministeeriumi endine juhtivtöötaja Harri Mikk töötab mõnda aega juba Eesti Energias, kuid kolis korterist välja mullu sügisel. Tema naine töötab samuti ministeeriumis, põhjendas viivitust Kristiina Herodes. Herodese sõnul on nende viga, et riigivararegistris on vananenud andmed ametikorterite kohta. “Maja sees on meil kõik korras,” kinnitas ta. Samuti soovib ministeerium sel aastal anda ametikorterid üle Riigi Kinnisvara ASile, kes hakkab korterite eest turuhinda küsima.
Alvari 35 elav asekantsler Priit Kama sõnas reedel, et tema isiklikult hea meelega vahetaks turuhinna puhul korteri mõne väiksema ja mugavama transpordiühendusega korteri vastu. “Tulin Tartust pealinna tööle, muud korterit kui see suur kolmetoaline mulle anda polnud,” selgitas ta. Kama töötab hiliste õhtutundideni, käib nädalavahetustel Tartus ja kasutab korterit vaid magamiseks.
Kama sõnul maksti paar aastat tagasi ametikorteriga ametnikule palka teatud koefitsiendi järgi vähem, kuid et see arvestus oli keeruline, otsustati, et palka ei muudeta ja oodatakse ära, kuni korterid üldse Riigi Kinnisvara ASi alla lähevad.
Justiitsminister Märt Rask ütles Postimehele 22. jaanuaril antud intervjuus seoses ametikorteritega, et riik peaks maksma ametnikele piisavalt palka selleks, et nad saaksid endale ise eluasemel soetada ega peaks sarnaselt politseijuhtidega ametikortereid nõudma. Näiteks Viljar Peebu aastapalk 2001. aastal oli üle 170 000 krooni, mis teeb üle 14 000 krooni kuus. Asekantsler Priit Kama aastasissetulek oli 225 000 krooni, mis teeb kuus ligi 19 000 krooni.
Justiitsministeeriumi notariaadi ja registri talituse juhataja Viljar Peep maksab ligi 82 ruutmeetrise ametikorteri eest kommunaalkuludeta 489,9 krooni kuus. Seal elab ta koos samuti ministeeriumis töötava abikaasaga. “Varem oli nii minul kui abikaasal kummalgi omaette eluruum, mille vahetasime tööandja soovil abiellumise järel ühe korteri vastu,” selgitas ta. “Abikaasa sai korteri 1993. aastal, kui justiitsministeeriumisse tööle tuli, seni elas Raplas. Mina tulin ministeeriumisse 1995. aastal Tartust ja korterit lubati üsna varsti, kui suuremat palka nõudsin. See eraldati 1997.”
Üüri maksmata saavad ametipinnal elada ka hulk kohtunikke ja prokuröre. Sümboolset kroonist renti ruutmeetri kohta maksavad näiteks Rapla ja Järva maakohtutelt elamispindu rentivad kohtunikud.
Justiitsministeeriumil on oma väljastpoolt Tallinna tulnud ja elamispinnata töötajatele pakkuda Alvari tänaval kokku 17 ametikorterit, kuid majas elab ka teisi riigiametnikke. “Üks trepikoda on justiitsministeeriumi käes, teine siseministeeriumi ja sisekaitseakadeemia käes, mingid korterid on ka kaitseministeeriumil,” rääkis Rein Tiivel, kes praegu töötab sisekaitseakadeemias.
Siseministeeriumil on kaks ametikorterit Tallinnas. Ühes, Kungla tänaval asuvas korteris, elab juba paar nädalat ministeeriumi pressinõunik Kirsti Ruul. Teine siseministeeriumi korter asub Välja tänaval ning seal ei ela praegu kedagi. Siseministeerium ostis viimase korteri eelmisel aastal 320 000 krooni eest.
Politseiasutustel on politseiameti pressiesindaja Kadri Palta teatel 33 ametikorterit, mis on antud politseinikele kasutada nullrendiga, kasutaja tasub vaid kommunaalkulud. Kolmekümnes korteris elavad sees teenistuses politseinikud, kolm korterit on asustatud endiste politseinikega. Politseiametile läks kõigi ametikorterite haldamine 2002. aastal maksma 81 000 krooni.
Ametikorterile on Palta sõnul õigus eelkõige kõrgematel politseinikel, kui korter vabaks jääb, antakse see madalama astme politseinikule kasutada.
Endistest politseiametnikest elab praegugi kirjade järgi politseiameti korteris kunagine Keskkriminaalpolitsei abidirektor, nüüdseks Eesti Energias juhtival kohal töötav Veljo Aleksandrov. Aleksandrov midagi politseiametile oma käsutuses korteri eest ei maksa, leping temaga kehtib 2027. aastani. Mõnedel andmetel on Aleksandrov tasuta saadud korteri allrendile andnud.
Pensionile läinud politseiametnikest elab veel oma tööandja korteris endine Tallinna prefektuuri personalijuht Larissa Kuiva ja endine Ida-Viru prefekt Einar Suimets. Kumbki renti maksma ei pea ning välja tõsta neid ka ei saa, kuna mõlemad läksid pensionile ajal, kui seaduse järgi ei olnud ametikorteris elavat pensionil ametnikku võimalik välja tõsta samaväärset elamispinda vastu andmata.
Rahandusministeeriumil on üks ametikorter Tatari tänaval, kus elab tasuta minister Harri Õunapuu. Rendimakse 4950 krooni kuus, mis sisaldab kõiki kulusid, ja selle katab ministeerium.
Põllumajandusministri Jaanus Marrandi ametikorter asub Lillekülas Rästa tänaval ridaelamus, mis pole enam kõige uuem ehitis. Veel on põllumajandusministeeriumil kolm ametikorterit kesklinnas Pärnu maanteel, kus elunevad osakonnajuhid.
Põllumajandusministri naabrimees Roland Nymann elab ametikorteris, kuna töötab Taimetoodangu inspektsioonis direktorina. “Padar elas ainukesena siin alaliselt, teised ministrid käisid ikka nädalavahetustel kodus pere juures,” kirjeldab ta ministritest naabreid. Umbes 150 ruutmeetrise üldpinnaga korteris viis aastat elanud Nymann maksab elamise eest kuus 500 krooni. Lisanduvad kommunaalkulud ja elekter. Nymanni sõnul on teised ridamaja korterid erastatud ja edasi müüdud, tema loodab, et tänu pikale tööstaažile teda keegi välja ei tõsta, erastamise hetke magas ta maha.
Ametikortereid ei ole majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil, sotsiaalministeeriumil, kultuuriministeeriumil ja välisministeeriumil. Samas elas sotsiaalministeeriumi ekskantsler Hannes Danilov, kes on Haapsalu mees, kuni augustini 2002 Tallinnas ametipinnal, mille andis talle rendile tööturuamet, ministeeriumi allasutus.
Riigi Kinnisvara juht ametikortereid ei poolda
ASi Riigi Kinnisvara juht Enn Teimann ütles, et hetkel nad riigi ametikorterite haldamisega ei tegele, kuid lähitulevikus peaks andma oma korterid üle justiitsministeerium.
Tõenäoliselt muutub seoses sellega midagi ka korterite haldamise põhimõtetes. “Meie läheneme ikka äripõhiselt ja ma küsin, et kes katab kulud,” selgitas ta. Teimann tunnistas, et praegu veel eriti täpselt ametikorterite jagamise süsteemi ei tunne, kuid seda tuleks uurida. “Kui tegu on nullilähedase üüriga, siis mõtlen, et minu majapidamise võiks ka keegi kinni maksta, teen ju ka riigitööd,” avaldas ta imestust.
Riigikontrolör peab ametikorterite süsteemi vildakaks
INTERVJUU JÜRI KÕRGEGA, KES ON RIIGIKONTROLLI TEGEVUSRISKIDE AUDITI OSAKONNA PEAKONTROLÖR RIIGIKONTROLÖRI ÜLESANNETES
Kuivõrd teostab riigikontroll ametikorterite jagamise ja nende põhjendatuse üle kontrolli?
Avaliku teenistuse seaduse kohaselt antakse riigiametnikule võimaluse korral tööandja eluruum, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal ametiasutuse asukohas ei ole omaette eluruumi. Seadusest lähtuvalt saab peamiselt kontrollida seda, kas ametikorterid on tõepoolest riigiametnike kasutuses. Seda on Riigikontroll ka teinud.
Kas teile ei tundu, et riigiametid jagavad kortereid ja elamispindu kergekäeliselt ja segaste, ühiste põhimõteteta reeglite järgi?
Jagan paljuski seda arvamust. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas ametikortereid jagatakse, vaid selles, miks neid üldse vaja on. Kui me räägime töötasude läbipaistvusest ja võrreldavusest, siis ametikorterid ainult hägustavad seda. Ametnikele makstakse palka ja sellest peaks reeglina piisama ka eluaseme ostmiseks või üürimiseks.
Kas ja kuidas kontrollitakse, et ametikorterites ei ela riigi teenistusest juba lahkunud ametnikud, või et ametnikud neid ruume allrendile ei ole andnud?
Seda, kui ametnik oma ametikorterit kellelegi teisele välja üürib, on kontrollida raske, sest ametiasutuse dokumentides see ei kajastu. Seda, et osa ametikortereid on teenistusest lahkunud ametnike kasutuses, on Riigikontroll tuvastanud korduvalt, eelmisel aastal näiteks Justiitsministeeriumi ja prokuratuuri puhul. Selliseid juhtumeid võib olla mujalgi. Nende põhjused olid osaliselt ka elamuseaduses, mis ei võimaldanud teatud juhtudel ka teenistussuhte lõppedes ametikorteri vabastamist nõuda.
Kas riigiametitel on mõttekas tegeleda kinnisvara omamisega ja juurde soetamisega ametikorterite väljastamise eesmärgil, või oleks mõistlik minna riigiametnikule üüri osalise kompenseerimise teed?
Minu meelest ei ole mõistlik ei üks ega teine. Kui vaatame erasektorit, siis tööandjad maksavad töötajatele palka ning töötajad otsustavad ise, millist eluaset üürida või osta. Miks peaks see avalikus sektoris teisiti olema? Riigiametnikule üüri kompenseerimine võib küll teatud tingimustel olla mõistlikum lahendus ametikorteri ostmisest, kuid see on ikkagi vildakas lähenemine. Võiks küsida, mida peaks sel juhul veel kompenseerima, kas sidekulusid, meelelahutust vms. Kui ametniku palk ei ole piisav eluaseme soetamiseks, siis tuleb tõsta palka, mitte osta ametikortereid vms. Ametikorteri andmine võiks erandina jätkuda ametnike puhul, kes sagedasti teise kohta asuma peavad ning sel juhul tuleks tagada korteri vabastamine ametniku teenistusestlahkumisel.
