Kivirähk kohtuda ei soovi. “Neid artikleid on nüüd viimasel ajal ilmunud küll, hea meelega peaks paar aastat vahet,” sõnab mees. Ka ei soovi Andrusest rääkida abikaasa Ilona Martson, kes on praegu Tähekese peatoimetaja kohalt lapsehoolduspuhkusel.

Vend Juhan Kivirähk tõdeb, et Andrusele mingisugune persoonilugu kindlasti ei istu. “Ta ei ole selline inimene, kellele liigne tähelepanu meeldiks. Aga oma teoste elu on talle väga oluline,” tõdeb sotsioloogist vend.

Seega, Kivirähk juba ei lähe Kroonika ust jalaga lahti lööma, et lugu saada. Veelgi enam, Kroonika arhiiv ei mana Kivirähast ühtegi artiklit. “Edevuses ei saa teda küll süüdistada,” kinnitab Kivirähki kursuseõde ülikooli päevilt Kaja Pino.

Kolm nädalat tagasi andis Kivirähk intervjuu Pealtnägijale, kus Vahur Kersna pidi vähegi emotsionaalsema vastuse Kivirähast ränga tööga välja pigistama.

“Ma tunnen end pigem poisikesena. Mul on lapsest saadik selline väikse venna kompleks. Ma tunnen, et ma pole väga auväärne rahvakirjanik. Vot Jaan Kross on auväärne. Pole mul autot, tolgendan mööda linna ja sõidan trolliga,” võtab Kivirähk Pealtnägijas teema kokku. Ning tõesti on raske aru saada, kas öeldu on mõeldud läbi huumoriprisma või mitte. “Tema iroonia on nii peen, et teinekord on väga raske aru saada, mida ta kirjutab tõe pähe ja mis on iroonia,” sõnab Kiviräha kirjanduse ja eesti keele õpetaja Hille Peegel, kes on mehe kirjanduslikke tegemisi alguspäevadest jälginud.

Lõpukirjandi hindeks sai tulevane kirjanik “4”

Andrus valmistas lapsena vanematele palju rõõmu: vastupidiselt teistele poisikraadedele ei pidanud keegi teda raamatute taha sundima. Kusjuures tema ema on kunagine Nukuteatri näitleja Ingrid Kivirähk, kelle laiemalt tuntud roll oli Tipp ETV legendaarses lastelavastuses, isa Ants oli samuti näitleja.

Vend Juhan mäletab, et lugemine oli üks Andruse peamisi vaba aja veetmise viise. Emakeele ja kirjanduse õpetaja Hille Peegel ütleb muiates, et Andrusel polnud kohustusliku kirjandusega kunagi probleeme. Otse vastupidi, poiss luges rohkem, kui nõuti. Kirjanik Berk Vaher lisab, et esmakordselt nägi ta Kivirähka umbes 13aastase kõhetu poisina, kes pidevalt luges ja seejuures muigas loetu üle.

Meie esikirjutaja sai keskkooli lõpukirjandi hindeks “4”. Kivirähk lõpetas Tallinna 32. keskkooli 1988. aastal ning tollase kirjanduse ja eesti keele õpetaja Hille Peegli sõnul kuulusid toona kirjandite hindamise komisjoni “erinevate vaadetega inimesed”, mistõttu põhjendati hinnet “4” paari komavea ilmnemisega. Õpetaja sõnul sai tegelikkuses siiski saatuslikuks Kiviräha standarditest välja kirjutamine ja peidetud iroonia, mis tolle aja vaadetega ei klappinud. “Tema kirjutamise alguspäevadel oli see iroonia veelgi teravam”, sõnab õpetaja.

Närvesöövad esimesed katsetused

Kivirähk ise on meenutanud oma esimeste kirjatükkide valmimist kui üht väga närvesöövat aega. Kirgliku Pikri-lugejana hakkas ta huumoriajakirja oma kaastöid pakkuma.

“See oli meeletu närvipinge. Käisin päevas kolm korda postkasti juures, sest kõigepealt, kui lugu oli teele saadetud, siis Pikker saatis kirjakese — et kas kõlbab või mitte. Lugesin selle vastuse ahnelt juba trepikojas läbi. Kui kõlbas, siis oli rõõm suur, aga tuli hakata ootama, et millal mu jutt siis ilmub. Ja kui lõpuks ilmus kah, no siis hakkasin ootama rahakaarti,” kirjeldas Kivirähk kunagi Päevalehele antud intervjuus.

Ülikooli läks Kivirähk ajakirjandust õppima. Võib-olla polnud see just sada protsenti õige teaduskond, aga laiem suund läks täppi. Uudiste treimisest polnud Kivirähk huvitatud, nendib Kaja Pino. Pigem oli tal kohe alguses oma rida ajada.

Siiski polnud Kivirähk mingi oivik, noorena tegi ikka mürtsu kah. Kuid mõistlikkuse piirides, ilma liigsete sehkendusteta. Kaja Pino mäletab, kuidas Kivirähk ülikooli ühiselamus tuletõrjevoolikuga segadust tekitas.

Huumorimehest tõsise kirjaniku poole triivimas

Üks on aga kindel, huumor, satiir ja iroonia on Kivirähki pea terve teadliku elu saatnud. Alustades 15aastaselt, on Kivirähk avaldanud perioodikas hulgaliselt humoreske, följetone, paroodiaid, samuti lühijutte ning arvustusi. Kuulsaks sai ta 1990. aastate alguses Ivan Orava lugudega Pühapäevalehes. Tõesti, raske on tõsiselt võtta Ivan Orava, Haista Gängi, Elmar Seljanka, Muna Oti, Eintzi jt tegelaskujude loojat. Siiski triivib Kivirähk rahvakirjaniku staatusest vääriskirjaniku rolli.

Vaheri sõnul on Kiviräha hoiakud muutunud võrreldes 10 aasta taguse Ivan Orava lugudega. Viimase raamatu, “Mees kes teadis ussisõnu”, järgi otsustades hakkab naljamehe aeg läbi saama. Ka Pino sõnul kõike muud kui tüüpiline Kiviräha tekst. “See raamat oleks nagu teise inimese kirjutatud, Kivirähale omast satiiri peaaegu polnudki,” sõnab ta.

Rahvale meeldib aga ka selline Kivirähk — esimene trükk on juba läbi müüdud.

Bestseller võib autorile sisse tuua kuuekohalise summa

“Kivirähk on arvatavasti kõige paremini teeniv kirjanik Eestis,” kommenteerib Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja Berk Vaher.

Aga nagu elu näitab, ei ela temagi ainuüksi kirjanikutööst ära, lisaks tuleb teha raadio- ja ajakirjanikutööd.

Kivirähki edukaima teose “Rehepapi” kirjastaja, Varraku juhatuse esimees Priit Maide julgeb väita, et Rehepapp on taasiseseisvumisaja enimmüüdud raamat. Varrak on raamatut trükkinud üle 22 000 eksemplari, lisaks on Kivirähal endal välismüügi õigus. Seega on räägitud ka vähemalt 25 000 eksemplari müügist.

“Meie ei osanud ka ette aimata, et seda nii suur menu saadab,” ütleb Maide.

Kui palju Kivirähk sellest ise teeninud on, jääb vaid väikse siseringi teada. Vanema venna Juhani sõnul ei räägi Andrus rahaasjadest isegi kõige lähedasemas ringis. Venna sõnul ei sõida Andrus bussiga siiski rahapuudusest. Maide sõnul sõltub kirjaniku teenistus autoritasudest ja esialgsest ühekordsest tasust. Mõlemas summas lepitakse kirjastaja ja autori vahel kokku ja mingit kindlat reeglit on raske välja tuua. “Loomulikult ei ole raamatukirjutamine see valdkond, millega võiks püstirikkaks saada.”

Tea Kirjastuse juhatuse esinaise Silvia Tominga sõnul räägitakse Eestis bestsellereid müües sadadest tuhandetest. Erandjuhul võib see summa minna ka seitsmekohaliseks, sel juhul peab olema äärmiselt edukas hinnakujundus.

Eelmisel laupäeval kirjutas Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes üpriski kriitiliselt ideest võtta kirjanikud riigi palgale. “Nii mõnigi võib nüüd öelda, et mis menukirjanikul viga muliseda. Tema peaks kirjaniku palga asjus üldse vait olema. Aga ega ma paha pärast. Asi on selles, et mina olen EPLi palgal ja lihtsalt pean igal laupäeval ühe jutu lehte kirjutama,” kirjutas Kivirähk.

Juhan Kivirähk: oli parem laps kui vanem vend

Juhan Kivirähk
vend

Kuidas oma venda ikka iseloomustada, tore inimene on. Ta on minust 13 aastat noorem. Andrus ei ole kunagi suurem mürtsumees olnud. Kui mina olin noor, käis isa pahanduste tõttu pidevalt koolis aru andmas. Andrus oli aga parem laps. Aga eks tal oli ka oma seltskond ümber ja nad tegid erinevaid tükke. Näiteks käisid hommikumantlitega mööda linna ringi.

Eriala suund kujunes tal tõesti suhteliselt väiksena. Mustamäe majade vahel polnud tihti muud teha kui raamatut lugeda. Meie perekond on ka üpriski kultuurne ning teatriga seotud.

Kaja Pino: kohe oli selge, et ajakirjanikuks ei saa

Kaja Pino
kursuseõde Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast

Välimuse järgi tundus Kivirähk esialgu täiesti keskmise väljanägemisega. Selle arusaamise kummutas aga tema kõrvast kõrvani naeratus. Tal on väga ilmekas nägu ning kui ta midagi naljakalt ütlema hakkab, tuleb muie enne väljaöeldut suunurka.

Väga lihtne on aru saada, kui Kivirähk nalja teeb, aga mis need nalja tagamaad võiksid olla, seda ei oska küll öelda. Ülikooli ajal kutsuti teda Kiibitsaks. Selle nime võttis ta keskkoolist kaasa.

Ta oli silmapaistvalt erinev kõikidest teistest kursusekaaslastest. Hakkas juba noorena ajama oma rida, ei püüdnudki teha nägu, et uudiste kirjutamine ja nende edastamine teda huvitaks. Kõigile õppejõududele see ei meeldinud ka. Seetõttu oli kursakaaslastele ilmselgelt teada, et temast tavaajakirjanikku ei saa.

Hille Peegel: kirjutas tuletõrjujatest näidendi

Hille Peegel
Andrus Kiviräha eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tallinna 32. keskkoolis

Ta oli õpilasena arukas ja diskussioonides üsna sõnaosav. Oma klassis oli ta üpriski seltskondlik. Üldiselt oli ta kirjanduse ja eesti keele hinne 5, aga vahel ka 4.

Kusagil 6.-7. klassis pidid õpilased kirjutama nõudluse peale kirjandi tuletõrjuja ametist. Umbes 15-20 minuti möödudes oli Kivirähal kirjand valmis. Ta on väga kiire kirjutaja. “Ma tegin 3-osalise näidendi,” sõnas koolipoiss Andrus, kui möödunud oli vaevu pool kirjutamiseks ette nähtud ajast. Õpetajana lasin tal näidendile ka arvustuse juurde kirjutada.

Berk Vaher: laisa joone taga on peidus terav mõtleja

Berk Vaher
kirjanik

Ma puutusin temaga esmakordselt kokku lapsena ühises Lahemaa puhkekodus. Siis oli ta umbes 13aastane kõhetu poiss, kes luges hästi palju ja tihtipeale muigas loetu üle. Ta lugemiskirg oli nii suur ning ta oli teistest lastest ka mõnevõrra vanem, et ta niisama õue peal ringi ei jooksnud.

Praegu puutun taga paljuski kokku Kirjanike Liidu kaudu. Ühtepidi hoiab ta muhedat ja mänglevat laiska joont, aga ta võib olla organisatsioonis ka väga terav mõtleja. Ega ta ainuüksi naljamees ole.

Andrus Kivirähk
sündinud 17.08.1970 Tallinnas

Haridus

• 1988 Tallinna 32. keskkool
• 1993 Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala

Ametid • Töötanud Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumorikülje “Wiikend” ja Eesti Päevalehe huumorikülje “Minu Kroon” toimetajana. Praegu Eesti Päevalehe kolumnist.
• Kirjanike Liidu liige aastast 1996, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige aastast 1990.
• Avaldanud 25 raamatut (näiteks “Ivan Orava mälestused” 1995, “Kalevipoeg” 1997, “Rahva Oma Kaitse” (koos Mart Juurega) 2000, “Rehepapp” 2000, “Vargamäe vanad ja noored” 2003, “Wremja. Zorro märk” (koos Mart Juurega) 2004, “Leiutajateküla Lotte” 2006 ja “Mees, kes teadis ussisõnu” 2007.
• Kirjutanud 25 näidendit (näiteks “Kakand ja kakand”, “Rehepapp”, “Eesti matus”, “Kalevipoeg”, “Romeo ja Julia”, “Adolf Rühka lühikene elu”, “Sürrealistid”, “Voldemar”.
• Kirjutanud libreto Timo Steineri ooperile “Kosjas”.
• Olnud stsenaristiks paljudele anima- ning mängufilmidel ja teleseriaalile.
• Avaldanud jutte, arvustusi jm ajakirjades Looming, Vikerkaar, Pikker, Täheke ja ajalehtedes Pühapäevaleht ning Eesti Päevaleht, kirjutanud tekste huumorisaadetele televisioonis (“Wigla show”, “Wremja”).
• Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2007, Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 1995 ja 2000, Tuglase novellipreemia 1997, Lutsu huumoripreemia 1995, Tammsaare romaanipreemia 2003 jne.