ÄRILEHE KOMMENTAAR: Kui tarbijast saab orjapidaja
Just viimati mainitud tarbija kipub domineerima. Tema ainsaks ja määravaks kriteeriumiks on madal hind ja vastuvaidlematu ainuõiguse nõudmine kõikides küsimustes. Ta on harjunud, et kaupluseketid müüvad piima alla omahinna. Et poed on lahti varahommikust hilisõhtuni, esmaspäevast pühapäevani ja isegi pühade ajal. Ning müüja on igal juhul süüdi ka siis, kui tarbija on oma vabast tahtest ja teadlikult ostnud toote, mida tal vaja ei ole.
Selline tarbija ei taju, et kaudselt saab temast orjapidaja. Ta mitte ei anna heakskiitu kaupluste kassiiride pikkadele tööpäevadele ja madalale palgale, vaid oma käitumismustriga sisuliselt nõuab seda. Millistes tingimustes on poemüüjad sunnitud töötama, koges omal nahal ja kirjutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Laura Mallene artiklis „Ma olin Maxima ori".
Vastuargument on, et tarbija on hinnatundlik. Kuid seda on lihtne ümber lükata. Muidugi on tarbijaid, kellele hind on määrav väikese sissetuleku tõttu. Kuid esiteks on neid suhteliselt vähem (näiteks miinimumpalka saab ligi 2,3% töötajatest) ning teiseks on nad ühtlasi ka väikesed tarbijad. See tähendab, et nende ostud moodustavad kogumahust väikese osa, mille järgi kaupmees ei joondu. Teisisõnu, madala ostujõuga kaasnevad väikesed ostud ehk väiksem tarbimine, millel on omakorda ka väike mõju hindadele. Selline klient ei domineeri. Samas on hinnatundlik klient ise madalate hindade tõttu just suurim kannataja. Ta on isemoodi lõksus, sest reeglina töötabki hinnatundlik madalapalgalisel töökohal. Allahindluste kultus kinnistab madalapalgalisele vaid juba kehtivat kehva olukorda.
Kiibitsejad võivad küsida, kas peaks siis ostma vaid kalleid tooteid ehk sisuliselt kauba või teenuse eest üle maksma. See ei ole aga argument, vaid demagoogiavõte, sest sellist väidet pole artiklis ju esitatud. Vastupidi, hind peab kujunema õiglases konkurentsis. Artikli iva seisneb muus.
Nagu olen kirjutanud ka varem, on oluline mõista, et kuigi pealiskaudselt ja lühiajaliselt võivad madalad hinnad olla ihaldusväärsed ja lummavad, ei ole selles, et ettevõtjad hindu vahendeid valimata alla löövad, midagi head. Lihtsustatult, kas teate mõnd odavat heaoluriiki? Norra? Šveits? Kanada? Vastus on ei.
Nimelt kehtib reeglina seaduspära, et odav hind eeldab odavat tööd. Odav töö omakorda madalat, kohati isegi orjapalka. Madalat palka ei tohiks aga ükski oma ala asjatundja endale soovida, sest parafraseerides Tammsaaret: ainult diletandid töötavad n-ö tegemise rõõmust, professionaalid küsivad oma töö eest alati tasu. Või teistpidi, üliodavaid tooteid nõudes maksab endalt küsida, kelle palga arvelt see soodustus tuleb - kas müüja/kassiiri, põllumehe, õmbleja, ehitaja, kaevuri või inseneri.
