Ärimees trellide taha — kas uus ärimudel?

Sajandeid valitses Venemaal arusaam, et tsaar ise on hea, ainult tal on halvad nõuandjad. Kas me täna võime väita, et Jukose juhi ja Venemaa rikkaima mehe Mihhail Hodorkovski arreteerisid halvad nõuandjad prokuratuurist?

Äripäeva arvates on Hodorkovski arreteerimine välisinvestoritele halb signaal, kuna arreteerimise põhjused on poliitilised — 7. detsembril on Riigiduuma valimised ja Hodorkovski on toetanud opositsiooni. Viibides aasta lõpuni eeluurimise all, on ju tema võimalused toetada valimiseelses võitluses Kremlile mittesoovitavaid jõude väiksemad.

Jukos ühines oktoobris Sibneftiga, moodustades Venemaa suurima ja maailmas suuruselt neljanda naftakompanii. Ühinenud firmale kuuluvad sealjuures maailma suurimad naftavarud. See on võimas jõud ja mehest selle eesotsas sõltub palju. Kremlile käib närvidele, kui ta toetab opositsiooni (Venemaa presidendivalimised on 2004. aasta märtsis).

Kui Kremlile ei meeldinud Jukose 40 protsendi aktsiate võimalik müük USA naftakompaniidele — tehing, mille toimumist Hodorkovski arreteerimine kindlasti raskendab, on tegu samamoodi poliitilise põhjusega. Kuid see võib ära peletada mitte üksnes konkreetsed Ameerika firmad, vaid välisinvestorid üldse. Kaasneb ju niisuguste sündmustega vältimatult börsilangus.

Võib-olla on asi ikkagi lihtsam ja õige on prokuratuuri väide, et Hodorkovski on süüdi maksupettuses, ulatuslikus riisumises ja dokumentide võltsimises, millega on tekitatud riigile kahju miljard dollarit. Hodorkovski ei olevat ilmunud uurija juurde, vabandades ennast töökohtumistega. Sellisel juhul oleks arreteerimine võimude poolt adekvaatne meede.

Ometi ei põgenenud Hodorkovski välismaale , nagu näiteks oligarhid Boriss Berezovski ja Vladimir Gussinski. See näitab, et mees ei karda talle esitatud süüdistusi, mistõttu on suurem tõenäosus, et ta siiski pole kõigis loetletud episoodides süüdi. Hodorkovskit peetakse läänelike äritavade ja -kommete esindajaks. Tundub, et arreteerimise peamine põhjus on vastasseis Venemaa jõu- ja võimustruktuuridega.

Toimetuse hinnangul on Venemaal hetkel käimas kaks vastassuunalist protsessi. Jõuvõtted suurärimeeste kallal näitavad, et Kreml ei lipitse oligarhidega ja püüab nad vastuvaidlematult korrale kutsuda. See poliitika kahtlemata imponeerib rahvahulkadele ja tõstab Putini populaarsust (enne presidendivalimisi).

Teisalt kummitab meid kartus, et demokraatlikud põhiõigused ja -vabadused satuvad Venemaal ohtu. Riik võib eemaldada sind oma suva järgi äri juhtimiselt poliitilistel põhjustel. Või sekkub seepärast, et nurjata ärimehel osaluse müük välisinvestoritele.

Veel üks mõte: Venemaa näib kadedalt kiikavat oma suure naabri Hiina poole. Hiina kogeb muljetavaldavat majanduskasvu ja välisinvesteeringuid. Hoolimata sellest, et Hiinas on üheparteisüsteem ja kodanike poliitilised vabadused on piiratud. Kas Venemaa tahab Hiina arengust šnitti võtta? Ent kas arveteõiendamine opositsiooni toetavate suurärimeestega ikka suurendab riigi poliitilist stabiilsust — majanduslikku keskkonda, mida otsib väliskapital? Meie arvates mitte.